Öised mõtisklused

Mida teha keset ööd, kui und pole ega tahtmist magama minna, samas kui tubades sinu ümber magavad kõik inimesed? Lumi on akna taga ja taevas ahetab tasapisi, ent ei ole mingit soovi uinuda. Minu sünnipäev ongi läbi... tunnen veel sinikarpide lõhna, meeldivaid vestlusi, autorataste vibamist paksus koristamata lumekattes, Leslie da Bassi laule, lund, kinke, tantsu, eesti jubaunustatud muusikat, naeru... selle kõige peale ei taha magada, ei taha elamusi unelooriga tuhmendada, ent ometi mida mõistlikku ikka teha on? Õhtuse tuhinaga on kõik isegi jeli-jeli korras, arvuti huugab käte all, muusikavalik on minu päralt ja vaikne. Elu on rahulik, eriti võrreldes paari tunni taguse ajaga, tantsida enam ei viitsiksi, kõik on justkui korda läinud... Leban põrandal teki ja padja ja arvutiga, kuulan, kuidas teised nohisevad ja olengi jälle aasta võrra vanem :)

mis on rõõm, mis on hing?

Heips!

Nädal on tõepoolest jätkunud vastavalt ootustele, võiks öelda, et väga kirjandusliku vürtsiseguga: Reedel õnnestus unesegasena Cabaret Rhizome'is Helsingi luuleõhtul käia ja peaaegu magama jääda, kuna olin Lermontovi osava mõjutuse pärast vähese ööunega. Aga läbi sain! Lermontovi, see tähendab. Ja olin täiesti ebaprofessionaalselt üllatunud, et "Meie aja kangelane" mulle tegelikult väga meeldis. Nädalavahetus oli ka meeldiv ja meeleolukas, esmaspäev niisamuti, teisipäeval, üleeile, käisin üle vääääääga pika aja Apollo kirjandusklubis. Umbes eelmisest kevadest saati pole käinud, aga see tõestab veel kord, et head asjad ununevad kiiremini kui halvad. Ma olin peaaegu unustanud, kui tore seal olla võib, isegi kui ma vaevalt kunagi ühtegi kõnealust teost lugenud olen. Sel korral räägiti Herta Mülleri "Hingamise kiige"-st, mida kõik muudkui kiidavad. Tiiu Relve jutud selle tõlkimisest olid väga südamlikud ja tekitasid minuski päris elavat huvi. Mulle üldse meeldib kuulata, kuidas inimesed raamatutest räägivad, see teeb need lähedasemaks ning antud juhul arvan, et tõlkimise loost oli vähemalt niisama põnevam kuulata kui oleks olnud sisust. Pealegi on tõlkimise problemaatika ja ilu ka mulle päris lähedane teema ning Transilvaania ajalugu tundus ka väga põnev, kuigi õnnetu. Ma ei usu, et ma niipea seda raamatut lugema hakkaksin, aga millalgi kindlasti. Täna käisin aga kirjanike majas Lauri Sommerit ja Mari Kalkunit kuulamas. See oli väga soe ja hingeline õhtu kuidagi, katkendid tema enese ja tema tõlgitud teostest, aeg-ajalt makilt lastud taustaheli, kirjanik Brautigani hääl, seto rahavalaulud, Lauri enese laule nii üksi kui koos Mariga esitatult...

Oeh, et võib ka õnnelik olla

Ja üldse, pean ikka meeles pidama, et alati kui oleks lihtsam enesele "ei" öelda ja käega lüüa, peaks ennast ikka kohale vedama, kui just tõesti väga väsinud pole vms. Nii paljust võib ilma jääda, lihtsalt sest ei viitsi. Üle pingutada muidugi ka ei maksa...

Kool tundub hetkel nii tühine ja ületähtsustatud,
aga no päris õppimata ei saa vist ka jätta.

Lõpetuseks pilt Sofia Schliemannist, Trooja väljakaevaja Schliemanni naisest nn Helena ehetes. Hetkel on mul pooleli just temast ja Trooja väljakaevamisest pajatav Peter Ackroydi teos "The fall of Troy". Selle kõrvale olen sunnitud lappama ka Krawczuki raamatut "Trooja sõda", sest seal on pisut enam kirjeldatud Trooja kuut eri ehitustaset, Ackroydi teos on siiski ilukirjanduslik. Aga haarav. Jätkab kenasti mu antiik-aineliste teoste rida, kuigi pisut teisest ooperist, jutt ei käi siiski Iliasest enesest vaid väljakaevamistest aastasadu hilisemal ajal.

pildi leidsin siit, päris kena arvustus ka seal.

Pilte

pildid pole minu tehtud, pärit kas jumal-teab-kust, olen kusagilt netist alla laadinud,
või päris mitu tükki: www.hislips.blogspot.com
ma isegi ei ürita teeselda, et ükski neist oleks minu idee või teotus.
järgmine kord panen lingid, seekord ei suutnud enam.

lost in herself

lugemise ajal vb näiteks seda kuulata, nii
õige mu tänase õhtuga!

pildid pärit: www.muffikphoto.blogspot.com, mai 2007, just in case

Täna... ma hõljun, pea pilvedes ja ümisen :)
Hinge all on pannikartulid, mis on paremad kui friikad ja suur tass tulist kakaod ja leidsin ilmselt uue lemmikkoha, kus istuda, ümisen, ümisen, ümisen!
Soojad sõnad, soe süda, soe olla, hing helisen, vabaduse tunnelis mängib vaikne kitarrilugu näituse taustaks, mida mõni üksik möödakäija kaeb, mõtted lendavad ja meeled kumavad ja olla on mõõtmatult hea. Tantsida, laulda, lennata! Toas põlevad hubisevad küünlad, ema ei ole, vaip on pehme ja tee on kuum, naabrid ilmselt flöödisoolodega hulluks aetud (mission accomplished!), keegi lällab tänaval vastu, magama pole veel niipea vaja minna - Lermontov vaja homseks läbi lugeda. And I will make it, I'll prove it, and tomorrow's gonna be just as fun, if things go well. Kes ütleb, et noote on vaja või saksofoni, kui ainult samal ajal veel laulda saaks ja kõik selle, mis tuul silme ette toob tõeliseks teha! Sugulased, sõbrad, tuntud ja tundmatud nimed ja ma tunnen end nii vabalt, nii vabalt, otsekui oleks ma viimased nädalad? kuud? poolaasta? sordiini all olnud, vaid pooltoonides, vaid ääriveeri olnud, I've felt so lost as if it was not me living my life, and now I feel real at last. Mõnikord on päris lahe tegelt, kõndida läbi elu otsekui see polekski sina, nii see tundub, raske seletada, aga kohal olla, täiega ja kõiges tükis, ekstaas oleks õige sõna võib-olla?! Tänast päeva ei tule enam kunagi, ilusad hetked püüavad meid ja mina ei armasta ühtegi tunnet enam, kui jääda purju klaasigi kangemata lihtsalt elust ja hetkedest!

Elamusi seinast seina

Viimase kahe nädala jooksul olen lõpuks ometi jõudnud mõned korrad kinos käia. Kahju ainult, et suurtes kinodes nii vähe huvipakkuvaid filme tuleb, arvestades, et romantilisi komöödiaid, lastesaateid ja õudukaid ma eriti tihti ei vaata.
Küll aga õnnestus Wall Street 2- te näha, mis mind algul üldse ei huvitanud, aga mu ootusi umbes 100 % ületas. Tagantjärele küll, aga sel õnnestus majandusolukorda tõepoolest eredalt ja kaasahaaravalt kajastada, tuues välja nii kriisi põhjused kui samas luues elamusrikka filmi. Mulle meeldis selle juures eriti soundtrack ja kogu olustik, aga oli päris põnev majandusmaailma vaadata. Ja õudne mõelda, kuidas suurärihaid kogu maailma mõjutavad... brrr
Täna aga käisin lõpuks Scott Pilgrimit vaatamas. Ma juba treilerit nähes otsustasin, et seda lähen vaatama, aga seni pole võimalust olnud. Kahju, et seda nii vähe näidatakse, vaid korra päevas, sest see ületas mu kõrgeid ootusi samuti ülikõrgelt ja ma nautisin iga hetke. Võib-olla on asi mu eas, aga mu ema igatahes oli samuti väga rahul. Kõkutasime seal kahekesi terve filmi naerda. Seal oli lihtsalt nii hea tekst ja efektid ja kõik! Lahedalt oli film koomiksi- ja videomängudega ühendatud, nii et see oli kogu aeg segu kolmest eri asjast, aga kõik see mängis välja ka. Mina igatahes olen ülirahul ja vaataksin iga kell uuesti, mitte midagi kohe ei oskaks kurta isegi kui tahaks. :D

parim treiler minu arust
vaadake!

Armastusväärne

Täna oli nii armas...
Käisin uues Kristiines, mitte esimest korda küll... see on nii out of place koht minu jaoks, et olen sealkäimist pigem vältinud. Nagu oleks tükike mingit muud maad siia vana niru-koduse keskuse külge poogitud. See on häiriv. Nagu ka see hiiglaslik Marks & Spenceri pood- ma olen nii harjunud, et see on Londonis, aga erinevalt Eestist on Londonis suured toiduosakonnad. Ma armastan nende kummikomme. Ja Sainsbury omi. Aga riideid ei taha tavaliselt vaadatagi ja kommid on siin ka üle mõistuse kallid. Igatahes mõtlesin, et vaatan korra Apollosse, seal mulle meeldib ja väga huvitav filmivalik on ka just Kristiines, selliseid mida mujal ei näe ja varem kuulnudki pole, aga mis määratult põnevad tunduvad. Ja siis avastasin mingi uue Eesti paberifirma tooted ka: Talmar & Põhi kirjastus... never heard of it before, aga mulle meeldib (Räpina ka, ma ikka üritan neid tasapisi toetada). No ja haarasin ingliskeelse fantasy riiulist esimese ettejuhtuva pisut külgetõmbavama seljaga teose. Ja lugesin natuke. Ja mõtlesin toidupoodi minna, milleks ma üldse seal olingi :) Ja läksin tagasi ja mõtlesin, et loen veel natuke, et äkki ostan ära isegi, polegi ammu ühki raamatut ostnud, võib kah. Ja no siis lugesin. Ja siis olin juba seismisest kangeks jäänud, kui tuli sõbralik müüja-mees ja ütles: "Vabandage, ma vaatan, et te olete siin juba kaks tundi lugenud, aga seal ees on toolid ka ja te võite seal lugeda, inimesed teevad seda kogu aeg." :D See oli nii armas ja ma vist punastasin oma punaste juuste juurteni. Tõe huvides tahaks mainida, et päris kaht tundi ma seal ei veetnud, aga no palju puudu ei jäänud kah, otsustasin lõpuks, et kui juba nii haarav raamat oli, siis pean ikka ära ostma, mitte järgmine kord toole kasutama. Üldse... koduteel leidsin naabermaja eest ehitustolmust vanapärase tinavõtme ja naabrite kass magas koju jõudes mu uksematil ja üle aegade soe ja sõbralik päev oli. Vene keele õpetaja ütles, et ma olen nagu päike! Ja vaheaeg on kohe käes!!! Kuigi ma ei mõtle sellest mitte niivõrd kui vaheajast, vaid kui nädalasest haiguslehest.

This is an old song, these are old blues.
This is not my tune, but it's mine to use.
And the seabirds where the fear once grew
will flock with a fury,
and they will bury what'd come for you.
Joanna Newsom
"Sadie"

PS. ma parem ei avalda, mis raamat mind niiviisi võlus. Mul on aeg-ajalt pisut piinlik tunnistada, et sellised ebaelulised, "mitte-just-tõsised kirjateosed" mul ikka veel jalad alt täiesti ära löövad, aga sel eksemplaril oli antud hetkel küll täielik "panniga pähe" efekt. Oijah. Ei saa midagi parata, olgu see noorus, möödumatu lapsepõlvefaas või miski muu, aga müüdid, legendid ja fantasy-muinasjutud on minu südames vist alati kõige kõrgemal kohal koos virna kohati leitud muude lemmikutega. Aga samas, muinasjutud on vanemad kui ükski inimene, nii et on loogiline, et nad meid ikka veel puudutavad, eks :D

PPS. Ausalt öelda käivad müüdid minu loetud teostes kuidagi hooti. Mitte tahtlikult isegi, lihtsalt satub nii, eelmisel aastal oli mul näiteks Vana-Kreeka faas, mil ma lugesin kõik sellega seotud teosed, mis leidsin (Helgi Öpiku "Trooja väljadel" nt oli super! kuigi oma ea kohta kirjavigaline), siis klassikaliste muinasjuttude ümberjutustuste faas (minu lemmik - Epp Annuse "Mina, Matilda")... neil viimastel nädalail on järg vene muinasjuttude kätte jõudnud. Baba jagaa ja kanajalad, siit ma tulen!

liikluskuubis

Heia, väike sügisene luulepala vahelduseks :)

Seisan toas nagu ristmikul
su silmis põleb punane tuli
Marje Ingel


Miks su pilk on nagu keelusilt?
Nõuan sult kirjalikku südametunnistust!
Tühikutest tehtud müürid ei varise.
Tolmuimeja pole mingi ime.
Tolm ise ehk küll...
Tunnete toimetamisel keemilisse puhastusse läks üks kaotsi
A. Alliksaar


Don't you be a traffic light
with all things not said
you turn to red
Don't you be a traffic light
the Ting Tings

Mine luge

Heihei,

Suvel rääkis kord üks, kord teine, et mingi inimene kusagil välismaal pidas täiesti ületamatuks teoks kui suudab aastas 18 raamatut läbi lugeda. Ma ei tea kui pikka, muidugi. Võib-olla ta mõtles 1000-leheküljelisi, aga ma sügavalt kahtlen selles. See oli päris innustav tegelikult, mitte et 18 eriline probleem oleks, juba kohustusilkku kirjandust on mul enam-vähem 14 teost, aga lihtsalt et selgus majja lüüa otsustasin siis minagi üle lugeda, mitu raamatut ma läbi loen. Ühe suve jooksul.

/oeh, väike üllatus kuluvat küll aeg-ajalt ikka marjaks ära, aga arvuti kõrval väikse sõrme pikkuse ämbliku nägemine ei ole eriti meeldiv. Ma pole elu sees nii suurt ämblikku näinud. Saati veel toas. Oma toas! Nagu sellest ei piisa, et suvevaheajalt koju tulles oli üks väiksem suur ämblik oma võrgu mu voodi juurde, pea kohale teinud ja mulle sealt vastu vahtis. Ma just ei karda ämblikke, väikestest ei tee väljagi, aga see oli küll hiiglaslik. Karjuma ja hüppama ma ei hakka, aga sellise elukaga tuba jagada küll ei taha. Ega meetrises raadiuses olla. Võeh, praegu miski toas liigutama juhtub, käib selline võpatus läbi, et... pidi see ema ütlema, et äkki tal on siin pesa. Brrrrr. Ma parem ei mõtle, mis siis saab./

Okei, värisedes tagasi teema juurde. Igatahes ületasin suve jooksul (ja see on vaid üks neljandik aastast!) tema kardetud koguse peaaegu kahekordselt. 34 raamatut. Ja see pole hüüumärgiga, sest olen seda ilmselt mõnel aastal ületanud. Võtsin sel aastal väga lõdvalt, varem ma lugesin rohkem ikka, mulle tundub, aga samas õhemaid ka...

Vaeseke ja kui ta veel teaks kui mitu raamatut ma sel nädalal raamatukogust koju vedasin...
Eks ma kunagi kirjuta mõnest oma lemmikust ka,
praegu ootab mind väike rahunemishetk teleka ees.
Kuulen juba Joalat! :D

üksinda kodus 56

reportaaz kodurindelt. Mitte et siin mingisõda toimuks. Või ei, toimub ikka- kangelaslik võitlus leukotsüütide või kes need olidki ja kurjade batsillide vahel. Ehk siis minu immuunsüsteemis käib lahingumöll, mille otsene tagajärg on seni kolm päeva (+eelnev nädalavahetus, mil ma niisama kodus olin) diivanielu. Ja igasuguste muude kodus olevate pindade ka. Nagu põranda. Aga suurem osa elust koondub diivanile- seal on minu pesa ja see on võrdlemisi sarnane haraka omale. Selle erinevusega, et ma kasutan sinna kogutud esemeid ja selle sarnasusega, et nagu harakas, kujutan ma endale ette, et ma vajan ülejäänuid, mida ma ei kasuta.
Okei, ühesõnaga olen ma külmetusega kodus ja olen sattunud mingisse imelikku kirjeldamatusse seisundisse. Kuidagi selline rütm, et olen absoluutselt kogu aeg ERGAS ja samal ajal rahulik. Midagi seniolematut. Mõtteil on potentsiaali lendamiseks aga samas tasasust ühel kõrgusel püsimiseks. Otsekui oleks ma mingi raadiolaine, mis levib vaid ühel sagedusel ja tunneb et see sagedus on SEE ÕIGE. If you know what I mean. Isegi süümekaid pole et kogu see potentsiaalsus kaotsi läheb... see on täielik rahu, selgus, misiganes. No word for that.

helikeeles

I realized something last night

Armastan, armastan, armastan õhtul soojas mõnusas toolis suure tassi imehea vahuse kakaoga istuda ja head, vähemalt antud hetkesse sobivat, muusikat kuulata. Täiesti imeline. Eriti kui väljas on külm ja pime ja kurk valutab, aga sees on mahe pehme valgus ja mõnus sumin ja kakao on nii tuline, et põsed hakkavad õhetama ja aknast näeb mingeid kümneid inimesi puntras koos seismas ja tõenäoliselt lärmakad olemas ja sees neid vaadata on palju mõnusam kui väljas trügida ja pimestatud olla. Ausalt, käisin vabakalt läbi enne ja kõik need rohelised ja lillad ja sinised prozektorid ajasid mu silmad segi ja pea valutama. Hubane kohvik ja jazz on palju meeldivamad. Väikesed öised jalutuskäigud ülerahvastatud vanalinnas ja hõiked ja jutukõma on ka toredad, aga eriti siis, kui on pärast kuhugile minna, kus ei ole külm ega kärarikas ja kogu maailm tundub võrratult särav ja tuline ja korraga päris ligidal ja mõõtmatult kaugel.

Kirjutasin raamatusse sellised read:
a cup of chocolate, with good-sounding jazz in a friday night might be all I need tonight...
pisut mage, ma tean aga see-eest täiesti tõsi.

virtual reality

Eile käisin siis seda filmi vaatamas. Päris õõvastav kohati ja terve filmi ootasin mingit jõledat lõpplahendust. Aga üllatusin, mis on minu arust küll hea filmi tunnus. Arvasin pool filmi, et tean, milleni see välja jõuab, aga ei teadnudki. Ikka päris päris jube sellegipoolest. Kui video segaseks jääb, siis kokkuvõttes on lugu autistist, keda koolis kohutavalt kiusatakse ja kes näeb maailma kohati nagu oma lemmik-arvutimängu.

No ja et kes ei tea- praegu on Sõpruses Mängu/Filmi nädal...

The everliving ghost

Kas keegi teab seda tunnet kui mingi ärevus on sees, mitte ühegi eriti käegakatsutava põhjusega?
Kunagi isegi kirjutasin sellest midagi- igavesest ärevusest. Noh, nüüd on see mind täislaksuga tabanud, magama polegi eriti mõtet minna, ärkan nagunii tund aega enne äratuskella, olles enne mingeid kahtlasi unenägusid näinud. Tõesti- täna öösel nägin näiteks unes, kuidas ma Pirita jõge mööda koskedest alla sõitsin, seejuures midagi tundmata. I wonder what it means.
Igatahes muusikamaitse on mul täna õhtul kummaline. Päris palju igasugu segaseid asju olen kuulanud, mis mulle muidu ilmselt meeldiksid. Ükski ei jõua päris kohale. Selle asemel paelub täna hoopis see laul.

Nojah, ma ei ole just uhke, küllap on suvi läbi Elmari kuulamist mu ära rikkunud...
Ma pole isegi "Meistrit ja Margariitat" lugenud.

The looking glass, so shiny and new
How quickly the glamor fades
I start spinning slipping out of time
Was that the wrong pill to take
You made a deal, and now it seems you have to offer up
But will it ever be enough
It's not enough

Florence & the Machine lyrics from "Rabbit heart"

PS. postituse pealkiri on band of horses laulust "no-one's gonna love you" and the view is from Athens(!!!)

sunday, my love

jälle kord on käes üks pühapäev.
Ma ei ole kunagi suutnud pühapäevi paika panna, mitte et see just vajalik oleks, aga ikkagi... korraga nii armsad ja närvesöövad, tiksudes hetkhaaval esmaspäevade poole. Ma üritan nädalapäevi mitte diskrimineerida, i really do try, aga asi on lihtsas tões, et hommikune ärkamine is not my cup of tea, as they say. Nii et iga nädalapäev, mil saab ärgata hiljem kui kaheksa, on minu päev. No ja kolmapäev, sest ta on nii armsalt ja segamatult kõige keskel.
Igatahes, täna õhtul on täiesti ebatavaliselt ebaharilikult vaikne ja pime. Täpselt selline, nagu mulle meeldib, ainult tassitäis chaid on puudu... elu on mu aknal võrsuv spinatitaim.

If you took the time to look at all the
signs, you could rest your head just
knowing that all is fine.

lyrics by Hjaltalín

unustasin

Ahjaa, see on siis the new and improved look, neile teist, kujuteldavad lugejad, kes seda lehekülge varemgi näinud on. Kes ära arvab, kust need pildid tehtud on, saab ühe shokolaadimuffini, kui ma juhuslikult mõne valmis meisterdan. Ja kui ta just väga kaugel ei ole, ma ei viitsiks muffiniga pikka retke ette võtta.

Ann-lee

tere jällenägemist

Kuidas taasalustada midagi, mida pole pikka aega vaadanudki?
terve pikk suvi on möödas ja kõik eelnenu tundub kahtlase väärtusega unenäona.
Ma olen pisut teine inimene.
Nii et see on tõepoolest algus, nagu iga päev, iga hommik kui äratuskell heliseb.
Ainult, et palju meeldivam, sest kell ei ole 6.30,
sest ma tõesti ei salli varajast ärkamist.

Akna taga on särav sügis ja kapist peab talvemantlid välja kaevama, nii et koid lendavad ja tolmurullid kukerpallitavad. Pirnid on juba mustaks läinud ja maha kukkunud ühes nende seljas elavate herilastega. Tasapisi hakkab tekikiht voodil kasvama ja valgus kahanema. Aga ilus on, ilus on sügis!

oh olid ajad

Street art from Athens

Pisut tänavakunsti siis eelmise aasta Kreekas käigust. Niiöelda soojenduseks. Seejuures ka otseses mõttes, need pildid seda kuumalainet, mis seal oli küll eriti edasi ei anna, aga meenutavad küll. Oi olid ajad, kui sai 40-kraadises Ateenas ringi komberdatud. Tegelikult muidugi oli seda tänavakunsti ja muud tänavakola ikka rohkem, Ateena on väga kirev ja segane linn, ma lihtsalt ei osanud tol ajal veel otsida. Ja ega sellise palavaga ei jää meelde ka, mõtted ulatuvad ainult järgmise jäätiseputkani. Jäätised on seal maailma parimad: tervete mandlitega magnumid ja shokolaadiorgiad. Nende kõrval meie väikesed tomid ikka kahvatuvad… aga ega praegu neistki ära ütleks.
PS. Need hallid-valged lilled olid kleepsuga minu meelest- ja ikka suured, mitte mingid väikesed kribud. Ja esimesed kolm fotot on detailid tervest maalitud müürist.

The most inspiring movie

Kas keegi on näinud filmi "Beautiful losers"?

Reede õhtul näidati seda suurel Vabaduse väljakul võrdlemisi väiksel ekraanil. Vabaduse väljak on mõnus koht istumiseks ja ilmad on ka soojad, aga film, film on võrratu! Sellist inspiratsioonipuhangut nagu sellest filmist pole ma varem tundnud. See oli põnev, eluline, ilus, meeldejääv…  tõeline meistriteos, mis tekitab ülevoolava tahtmise ameerika urgastes graffitit teha ja rulaga sõita ning ilmestab kahjuks veelgi enam tõsiasja, et armsas aedlinnas Tallinnas sellist nähtust nagu tänavakultuur peaaegu pole. Tahaks öelda, et siis oleksi aeg see tekitada, aga ega selle kehvemaid külgi tegelikult tahaks- vägivalda, gänge, uimasteid, ilma milleta ilmselt ka tänavakunstnikke-sodijaid-rulatajaid hulga vähem oleks, mitte, et filmis sellest eriti räägitud oleks. Aga võtkem siis vähemalt headest asjadest eeskuju. Või noh, vaadake lihtsalt filmi!

Tagantjärele võiks öelda, et Vabaduse väljaku rulatajaid on ka täitsa tore vaadata, isegi kui nad erilised trikimeistrid pole. Aga nagu filmiski öeldud, on rulasõit ikka selline kunst, mida tuleb kõvasti harjutada, nii et laske käia, mida selle betoonväljakuga muud ikka peale hakata on. Aeg näitab, et igast üritusteks on see muidugi ka täitsa sobiv ala, aga ei saa ju ometi lasta tal nende vahepeal kasutuseta seista. :)

jalutuskäik

Imelik on mõelda, et alles eelmine või üleelmine nädal kui ma Toompealt alla jalutasin, avanes seal selline vaatepilt. Kaunis, muidugi, ja fotod kahvatuvad tõelise vaate kõrval, aga kuidagi -- lehitu? lehtedeta? või peaks "raagus" juurde jääma? Praegu sealt alla jalutades/joostes on hoopis rohelisem, nagu igal pool mujalgi. Meenutab suve…

Kuigi eks see aastaaeg ongi kohe käes. Õnneks. Tavaliselt ma suve nii ei oota, aga väljavaade tervest pikast suvest Eestis on kuidagi meeliülendav. Nakkav suvepalavik on kallal.

PS. ühe pildi pool-vari pool-valgus on täiesti 100% loomulik. ei mingit photoshoppi.

Ühtlasi lisaksin veel mõne pildi kevadistest imedest. Kui tähele panna, on ka linnas nii palju ilusat.

Kassid, kassid

 

Võrdlemisi vana pilt, aga ikka veel armas- nagu Saabastega Kass Shrekist. Kahju, et see nägu õpetajate peal läbi ei lähe. Kuigi no… võib-olla läheks ka, kui ma kass oleks. Oh, siis see oleks alles õppimist väärt kunst.

Ah jaa, modell oli Stefi, kes kahjuks ei ole minu kass, nii et laenata ei saa

Suutmise suutmatus

Mis värk sellega on, et just siis kui midagi kõige rohkem vaja teha on, tabab see kõige suurem laiskusehoog ja mõtted pöörduvad üha sulepatjade ja vatitekkide poole ning sõrmed keelduvad midagi asjalikku kirjutamast. Või vähemalt midagi sellist, mis kõigile tegemata asjadele kuidagi kaasa aitaks. Võib-olla peakski asjad tegemata jätma, aga kahjuks on see meetod juba läbiproovitud ja väärtusetuks kehtestatud. Hoopis ajakeerajat oleks vaja. Siis saaks homme tänaseid toimetusi teha- ilma igasuguste süümekateta.

Calm like on sunday…

,

Ja jälle on pühapäev, aga seekord vahelduseks tegevusrohke… talutud on uudishikulikke herilasi ja kahtlase huumorisoonega ilmastikku, suur hulk kevadist suurpuhastust ka tehtud. Ringi on tõstetud palju raamatukuhjasid ja järgmiseks nädalaks on kaks pätsi viigimarjaleiba, kahjuks mitte minu küpsetatud, aga ikkagi. Jube mõnusalt kaua on valge ka…

pilt on minu :)

Alguses oli midagi muud

Bloginduse avastamisest saati olen tahtnud ka ise kuhugi kirjutada. Näeb ju alailma midagi toredat, midagi südantsoojendavat ja siis tahaks seda ikka teistega jagada. On meeldiv kirjutada meeldejäävatest asjadest ja meeldiv kujutleda, et see ka kellegi teise südant soojendab või häid mõtteid annab. Endale ma blogi aga ei loonud, mõtlesin ikka, et kui ma juba praegu blogi peaks, mida ma siis veel paari aasta pärast teeksin, aga lõpuks ei suutnud enam vastu panna :)
Olen aastate jooksul mitme blogi püsilugeja ja juba on teada, kust siis, kui süda on raske või mõtteid ei ole head tuju või inspiratsiooni leida…
Loodetavasti õnnestub minulgi lugejale aeg-ajalt killuke päiksekiirt anda

Aitäh lugemast!