Elamusi seinast seina

Viimase kahe nädala jooksul olen lõpuks ometi jõudnud mõned korrad kinos käia. Kahju ainult, et suurtes kinodes nii vähe huvipakkuvaid filme tuleb, arvestades, et romantilisi komöödiaid, lastesaateid ja õudukaid ma eriti tihti ei vaata.
Küll aga õnnestus Wall Street 2- te näha, mis mind algul üldse ei huvitanud, aga mu ootusi umbes 100 % ületas. Tagantjärele küll, aga sel õnnestus majandusolukorda tõepoolest eredalt ja kaasahaaravalt kajastada, tuues välja nii kriisi põhjused kui samas luues elamusrikka filmi. Mulle meeldis selle juures eriti soundtrack ja kogu olustik, aga oli päris põnev majandusmaailma vaadata. Ja õudne mõelda, kuidas suurärihaid kogu maailma mõjutavad... brrr
Täna aga käisin lõpuks Scott Pilgrimit vaatamas. Ma juba treilerit nähes otsustasin, et seda lähen vaatama, aga seni pole võimalust olnud. Kahju, et seda nii vähe näidatakse, vaid korra päevas, sest see ületas mu kõrgeid ootusi samuti ülikõrgelt ja ma nautisin iga hetke. Võib-olla on asi mu eas, aga mu ema igatahes oli samuti väga rahul. Kõkutasime seal kahekesi terve filmi naerda. Seal oli lihtsalt nii hea tekst ja efektid ja kõik! Lahedalt oli film koomiksi- ja videomängudega ühendatud, nii et see oli kogu aeg segu kolmest eri asjast, aga kõik see mängis välja ka. Mina igatahes olen ülirahul ja vaataksin iga kell uuesti, mitte midagi kohe ei oskaks kurta isegi kui tahaks. :D

parim treiler minu arust
vaadake!

Armastusväärne

Täna oli nii armas...
Käisin uues Kristiines, mitte esimest korda küll... see on nii out of place koht minu jaoks, et olen sealkäimist pigem vältinud. Nagu oleks tükike mingit muud maad siia vana niru-koduse keskuse külge poogitud. See on häiriv. Nagu ka see hiiglaslik Marks & Spenceri pood- ma olen nii harjunud, et see on Londonis, aga erinevalt Eestist on Londonis suured toiduosakonnad. Ma armastan nende kummikomme. Ja Sainsbury omi. Aga riideid ei taha tavaliselt vaadatagi ja kommid on siin ka üle mõistuse kallid. Igatahes mõtlesin, et vaatan korra Apollosse, seal mulle meeldib ja väga huvitav filmivalik on ka just Kristiines, selliseid mida mujal ei näe ja varem kuulnudki pole, aga mis määratult põnevad tunduvad. Ja siis avastasin mingi uue Eesti paberifirma tooted ka: Talmar & Põhi kirjastus... never heard of it before, aga mulle meeldib (Räpina ka, ma ikka üritan neid tasapisi toetada). No ja haarasin ingliskeelse fantasy riiulist esimese ettejuhtuva pisut külgetõmbavama seljaga teose. Ja lugesin natuke. Ja mõtlesin toidupoodi minna, milleks ma üldse seal olingi :) Ja läksin tagasi ja mõtlesin, et loen veel natuke, et äkki ostan ära isegi, polegi ammu ühki raamatut ostnud, võib kah. Ja no siis lugesin. Ja siis olin juba seismisest kangeks jäänud, kui tuli sõbralik müüja-mees ja ütles: "Vabandage, ma vaatan, et te olete siin juba kaks tundi lugenud, aga seal ees on toolid ka ja te võite seal lugeda, inimesed teevad seda kogu aeg." :D See oli nii armas ja ma vist punastasin oma punaste juuste juurteni. Tõe huvides tahaks mainida, et päris kaht tundi ma seal ei veetnud, aga no palju puudu ei jäänud kah, otsustasin lõpuks, et kui juba nii haarav raamat oli, siis pean ikka ära ostma, mitte järgmine kord toole kasutama. Üldse... koduteel leidsin naabermaja eest ehitustolmust vanapärase tinavõtme ja naabrite kass magas koju jõudes mu uksematil ja üle aegade soe ja sõbralik päev oli. Vene keele õpetaja ütles, et ma olen nagu päike! Ja vaheaeg on kohe käes!!! Kuigi ma ei mõtle sellest mitte niivõrd kui vaheajast, vaid kui nädalasest haiguslehest.

This is an old song, these are old blues.
This is not my tune, but it's mine to use.
And the seabirds where the fear once grew
will flock with a fury,
and they will bury what'd come for you.
Joanna Newsom
"Sadie"

PS. ma parem ei avalda, mis raamat mind niiviisi võlus. Mul on aeg-ajalt pisut piinlik tunnistada, et sellised ebaelulised, "mitte-just-tõsised kirjateosed" mul ikka veel jalad alt täiesti ära löövad, aga sel eksemplaril oli antud hetkel küll täielik "panniga pähe" efekt. Oijah. Ei saa midagi parata, olgu see noorus, möödumatu lapsepõlvefaas või miski muu, aga müüdid, legendid ja fantasy-muinasjutud on minu südames vist alati kõige kõrgemal kohal koos virna kohati leitud muude lemmikutega. Aga samas, muinasjutud on vanemad kui ükski inimene, nii et on loogiline, et nad meid ikka veel puudutavad, eks :D

PPS. Ausalt öelda käivad müüdid minu loetud teostes kuidagi hooti. Mitte tahtlikult isegi, lihtsalt satub nii, eelmisel aastal oli mul näiteks Vana-Kreeka faas, mil ma lugesin kõik sellega seotud teosed, mis leidsin (Helgi Öpiku "Trooja väljadel" nt oli super! kuigi oma ea kohta kirjavigaline), siis klassikaliste muinasjuttude ümberjutustuste faas (minu lemmik - Epp Annuse "Mina, Matilda")... neil viimastel nädalail on järg vene muinasjuttude kätte jõudnud. Baba jagaa ja kanajalad, siit ma tulen!

liikluskuubis

Heia, väike sügisene luulepala vahelduseks :)

Seisan toas nagu ristmikul
su silmis põleb punane tuli
Marje Ingel


Miks su pilk on nagu keelusilt?
Nõuan sult kirjalikku südametunnistust!
Tühikutest tehtud müürid ei varise.
Tolmuimeja pole mingi ime.
Tolm ise ehk küll...
Tunnete toimetamisel keemilisse puhastusse läks üks kaotsi
A. Alliksaar


Don't you be a traffic light
with all things not said
you turn to red
Don't you be a traffic light
the Ting Tings

Mine luge

Heihei,

Suvel rääkis kord üks, kord teine, et mingi inimene kusagil välismaal pidas täiesti ületamatuks teoks kui suudab aastas 18 raamatut läbi lugeda. Ma ei tea kui pikka, muidugi. Võib-olla ta mõtles 1000-leheküljelisi, aga ma sügavalt kahtlen selles. See oli päris innustav tegelikult, mitte et 18 eriline probleem oleks, juba kohustusilkku kirjandust on mul enam-vähem 14 teost, aga lihtsalt et selgus majja lüüa otsustasin siis minagi üle lugeda, mitu raamatut ma läbi loen. Ühe suve jooksul.

/oeh, väike üllatus kuluvat küll aeg-ajalt ikka marjaks ära, aga arvuti kõrval väikse sõrme pikkuse ämbliku nägemine ei ole eriti meeldiv. Ma pole elu sees nii suurt ämblikku näinud. Saati veel toas. Oma toas! Nagu sellest ei piisa, et suvevaheajalt koju tulles oli üks väiksem suur ämblik oma võrgu mu voodi juurde, pea kohale teinud ja mulle sealt vastu vahtis. Ma just ei karda ämblikke, väikestest ei tee väljagi, aga see oli küll hiiglaslik. Karjuma ja hüppama ma ei hakka, aga sellise elukaga tuba jagada küll ei taha. Ega meetrises raadiuses olla. Võeh, praegu miski toas liigutama juhtub, käib selline võpatus läbi, et... pidi see ema ütlema, et äkki tal on siin pesa. Brrrrr. Ma parem ei mõtle, mis siis saab./

Okei, värisedes tagasi teema juurde. Igatahes ületasin suve jooksul (ja see on vaid üks neljandik aastast!) tema kardetud koguse peaaegu kahekordselt. 34 raamatut. Ja see pole hüüumärgiga, sest olen seda ilmselt mõnel aastal ületanud. Võtsin sel aastal väga lõdvalt, varem ma lugesin rohkem ikka, mulle tundub, aga samas õhemaid ka...

Vaeseke ja kui ta veel teaks kui mitu raamatut ma sel nädalal raamatukogust koju vedasin...
Eks ma kunagi kirjuta mõnest oma lemmikust ka,
praegu ootab mind väike rahunemishetk teleka ees.
Kuulen juba Joalat! :D