Color Dolor

Mu uusim lemmikbänd! Täiuslik!!!
Soome bänd, Ahmatova sõnad ja maailma kõige kaunimad inimesed!
Hüüumärgid ei suuda mu rõõmu väljendada

Kultuuriteed? Rohelist või musta?

And that's not all!
hüüda valju võltsi rõõmsameelsusega.

Eips,
minu rõõmsameelsus ei ole võlts.
On kevad! soe ja lõputu kevad!
Ja mina olen alailma elevil. Oma lemmikolekus.

Nädalavahetusel käisin kultuurikilomeetrit kaemas, kuna sellest viimasel ajal nii palju juttu on, siis mõtlesin, et kirjutan ka. Vahel võib ju ka moega kaasa minna. Minu kübar seda nagunii ei teinud, aga ma armastan seda kogu selle villases ilus. Oh, the looks it won me :)

Tegelikult on kultuurikilomeeter täitsa kena, kuigi ma saan aru, et see algab hoopis teisel pool linnahalli (sinna linnahalli-alusesse tunnelisse, kus ma lapsena tõukerattaga üles-alla sõitsin, tuleb mingi laekaunistus-võrk-värk). Kultuurikatel on kuidagi tükeldunud, ent sama võimas kui alati. Kõrvalhooned on aga sama räämas kui alati. Kusagil seal rägastikus peidab end Katla aed, ent kuna teeviitasid pole (või kui on, siis kusagil veidras kohas. Taevas näiteks.), ei õnnestunud mul seda leida. Samas oli tegu isegi kergendusega- olen paar nädalat lubanud sinna vabatahtlikuks minna, ent kuna kuupäevi kogu aeg tõstetakse ja nüüd mul juba kirjandusfestival ja eksamiõpe peale tulevad, pole veel kordagi jõudnud. Ja ma tõesti tõesti tahtsin minna. Tahan. Ehitada luua rohida istutada.
Igatahes eksponeerivad seinad mõnd seninägemata stencilit, teeäärtes õilmitsevad valged lõosilmad ehk meelespead läbisegi võilillede ja muu rohelusega. Tee ise on kena, ei tolmanud antud hetkel sugugi. Mõnus jalutamiseks ja rattasõiduks.
Paraku suurt muud seal aga pole. Kultuuri, see tähendab. Peamiselt eri lagunemisastmetes tööstusarhitektuur ning võsa, paar huvitavat tagatreppi, mille käidavust ma proovida ei viitsinud. Patarei muidugi jääb teeveerde, on ka avatud, ning Kopli surnuaia park on imemõnus koht vaikeluks, aga muu kultuur varjas end kusagil nurga taga. See-eest kalasadama veekogu oli väga ilus, seal oli isegi paar laevukest ja merel paistsid jahid, hulga inimesi pidas eri servade varjus piknikku (jah piknikku, mitte joomingut!) ja olla oli hea soe ja mõnus. Vaade ka kena. Ainult see roosakas nurgamaja seal, millest ma kunagi üht kunstiülesannet tahtsin teha, on endiselt nukkertrööstitu. Mulle see maja kohutavalt meeldib, kurb teda tühjalt näha.
Tegelikult ei kurda ma aga sugugi, küllap suve edenedes muudki projektid tee ääres ellu viiakse ja see tee on ikka tore. Mõtle, saab jalutada ja puha. Kindlasti seda väärt, aga praegu võiks seda teise nime all reklaamida. Veel.

Before:

After:

pikaldane vaikus

Igasugu asju on, millest tahaks kirjutada, aga. Imelik oleks kõike ühte posti kokku käkerdada. So here be last week

Reedel käisin Kumu ööl. See see saladus oli, mida ma ennatlikus ülemeelikuses ei raatsinud kirja panna ja sõnas sõnuda. Mine võta sabast, äkki tuleb veel kiri, et sry, me ikka ei vaja sinu abi. Ma nimelt käisin seal tööl, auditooriumi ukse kõrval inimestele sisendamas, et joogiga sellele kontserdile ei pääse (mujale pääses, kui huvitab). Õnneks toetas mind mitu teist tublit (ja valjemahäälset) inimest ja veenva olekuga turvamees. Kõik toredad inimesed. Väga lahe oli alguses enne külastajaid sisse saada, kuigi see ei nõudnud mingit vaeva, oleks võinud niisamagi sisse marssida, särk seljas, ja soundcheck'e kuulata. Paraku ma muidu eriti bände ei kuulnudki, kui vahepeal jooksin korra teise saali uksele. Väljasõit rohelisse oli tore (sa igavene pinginaaber, järgmine kord ei hakka pirtsutama, kui ma sind kontserdile kutsun :D) ja Thus:Owls ka, kuigi seda elamust vähendas oluliselt fakt, et ma pidin üpris kangekaelseid inimesi sundima ukse eest lahkuma, et kõik käima mahuks ja seejuures vaidlema purjus poissmehega, kes väitis, et nüüd, kus ta mind siin üleval näinud on, ei lähe ta mitte mingil juhul allapoole. Noh, õnneks ta kadus kontserdi lõppedes kuhugi segadusse. Pärast kolme tundi tööd olin nii kurnatud, et muusikast suurt ei hoolinud, DJ Andrew Hungi lava ees tõesti hoogsalt tantsivaid inimesi oli hulga lõbusam jälgida ja ülejäänud kolm tundi kadusid nõiaväel kuhugi külmetamisse, redutamisse ja istumisse. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Mouse on Mars tundus ka päris huvitav ja nii kõva, et läks otse läbi jalataldade ja võttis südame värisema. Aga me seisime ka kõlari ees. That might have been the problem.

Thus:Owls, the fields of Norway. Parim lugu, mis ma youtube'st leidsin.

...

Tahaks kohutavalt viriseda (ja teistele virisejatele vastu vahtimist anda, nii see juba käib. Ah ei, ma ei mõtle seda tõsiselt, pole loomult vägivaldne, aga näägutamine tühjade asjade pärast ajab mul kopsu üle maksa.) Aega pole, teha on palju, veerandi viimane nädal on kontrolltöid tuubil täis, siis tulevad eksamid ja hulluke nagu ma olen, võtsin kohe mõlemad- nii geograafia (ma armastan loodusgeograafiat) kui keemia (seda ma ei saa öelda, et armastaks). Oijah. Hüvasti uni, hüvasti vaba meel. Vaba meel näib olevat esimene asi, mille sellise koormusega kaotab, kuna tegelikult on teadmine, et asju peab tegema palju kammitsevam kui nende ärategemine. Nii mulle tundub.

Tegelikult aga tahaks sekka ka hõisata! Hüpata, rõõmustada, elevusest säriseda! See nädalalõpp tõotab tulla tore ja lahe ja südamesse lööb elu, kui sellele mõelda. Järgmine nädalalõpp on aga kirjandusfestival HeadRead ja seda ootan ma igal kevadel. Mulle kohe absurdselt meeldib külmas telgis kükitada (sel aastal saab küll ka soojas/umbses Solarises), teed rüübata, kirjanikke kuulata, võib-olla mõnega mõni sõna juttugi vahetada. Täiesti hullumeelsuseni. Ja pealegi tuleb siis suvi ja olgu mis ta on, kulub teine marjaks ära. Tantsida tahaks ka, üle kõige kohe, ja terveid pikki suveöid üleval olla ja... Kohe, kohe, kohe.

Pildid on seekord omalooming eelmisest aastast

...

Laupäeval sai Rakkes käidud ja seal oli juba nagu lõunamaal ning päike läbi pilve nii ere, et maailm tundus sinine. Soe oli ka. Rongiga hommikul sõitmine ja õhtul tagasi sõitmine on aga nii väsitavad, et magasin täna kella kaheni, hommikust sõin kell viis ja lõplikult ärkasin umbes üheksaks. Pole erilises eluvormis. Tagasi magama!

HU? vaadake, ma pildistasin seent kummitas terve laupäeva emaga kahasse.
Rakke peab meid vist imelikeks :)

Nii lihtsalt on

Miskipärast juhtub alati, et kui ma ühe postituse juba teen, tuleb piisavalt mõtteid ka teise jaoks.
Kuna olen neid tubli nädala igasugu töistel põhjustel edasi lükanud, siis panen mõned neist kirja.
Mis sest, et hilinenult :D

- vaarikajogurt. Palju palju haput vaarikajogurtit. Tänu suvisele vaarikakorjamistööle vanaema aiamaal (vaarikakasvatamistöö tegid vaarikataimed ise ära) õnnestus esimene ja viimane karbitäis toormoosi hangeldada. Ja see rekordkiirusel hävitada. Kuigi- natuke on veel alleski.

- Nimetasin nn lõhna ühtsustumise printsiibi, mille järgi kõik asjad halvaks läinuna oma endised lõhnaomadused minetavad, kuni nende aroomil enam mingit vahet pole (köögi&kodusõjablogi oleks mu saavutuste üle asjade hallitama-ajamises uhke)

- Avastasin, et Eesti õig(l)ussüsteem toimib huvikütusel (kehvem variant kui särasilmakütus, aga võib-olla ökoloogilisem?)

- Kirjutasin palju kooliasju, ehkki mõtlemise peale, et neist peab kunagi kirjutama on kulunud umbes 20 korda enam aega kui nende tegelikule kirjutamisele. Kui ma hoogu satun, ei võta kirjutamine ise mitut tundigi. Viib mu veelgi enam mõttele, et asjade edasilükkamine on täiskohaga töö.

- Ideid ja igasugu muud mõttepahna (heas mõttes loomulikult) on nii palju, et kardan pooled neist tuleva nädala jooksul unustada või uutega asendada. Üles kirjutada ka ei tihka, siis muutuvad ideed tavaliselt liiga kammitsetuteks ja huvi nende vastu jaheneb. Kõige keerulisem asi ongi vist elevuse ja tegutsemisvalmiduse säilitamine, selleks pole ma veel toimivat valemit leidnud. No tee mis teed, pärast loed märkmikust, mis kõik kavas oli ja laiutad käsi- kuhu see kadus? Ei taha jälle nii...

Ees ootab üks kuratlikult petlik nädal- korraga meelitab vabaduselubadustega, samas on juba ette pooled päevad täidetud. Mine tea, mis sest saab. Aga suvi ootab ees ja kui seni ärksana vastu peab... midagi ikka saab.

Eile käisin Kumus ja puha. Leidsin mitu toredat eesti kunstiteost, mida ma veel ei teadnud ja tuletasin meelde palju neid, mida teadsin. End teades ei mäleta ma juba juunis enam neidki, aga mis seal's ikka.
Pargid on juba ilusad.
Tahaks iga pingi peal magada.
Aga seal, kus istuda tahaks, pinke pole.

Mitte nagu Viljandis.
Ülal Pärsimägi.

Postitan selle mustandi lõpuks kevadetaevale tänuks

Hei,

Kui ma peaksin ütlema, mis on kevad, ei mainiks ma linde, lilli ega liblikaid (esimene, keda ma sel aastal nägin, oleks mu talla all peaaegu hirmsat surma surnud. Ja ega ta kõnniteelt eemaldatunagi eriti rohkem elumärke ilmutanud, kui tunnalde haiglane vabin). Kevad on värvilaigud mõtetes, kevad on valgus naha all. Kevad on päikese peegeldus minus. See lühendab tunnete vahemaid ja võttab summutid maha. Asjad, mida terve aasta on suudetud pea märkamatult kannatada, muutuvad nüüd samavõrd avalateks. Sõnasid ei ole enam võimalik mahendada, ei ole enam võimalik mitte rääkida, kui rääkida tahaks või mitte vaikida, kui on vaja vaikust. See ei tähenda tegelikult, et mõtted või tunded oleksid muutunud, mitte eriti suures hulgas, nad lihtsalt imbuvad takistamatult välja. Jalad ja sõrmed on kiiremad, iga kümne minuti tagant leian end jooksmas, siis jälle hingeldades kõnniteeveerelt. Naerdes. ilmselt tundudes nagu mingi hullumeelne. Ei pea end küll selleks. Pigem on vaheldumisi tunne, et miski minus hoiab hinge kinni, isegi kui mina hingan. Rõhub kopsudel, muudab ärevaks. Samas jälle on mingitmoodi avalus, selline, mis purskub välja ja tundub, justkui jagaks end tükkhaaval laiali. Maailmale võib-olla. Sellepärast ma armastan kevadet enim ja pelgan enim. Mugav taltsutatud elukorraldus puruneb, kõik avardub ja muutub talitsematuks. Endine nukrus muutub piinaks, endine rõõm ekstaasiks.
Aga pärast on head mälestused.
Kevadetest on alati.Pildid leidsin täiesti juhuslikult otsides Pärsimäe loomingut. Autor on Pierre Bonnard, tal tundub üldse selline kevadine ja värvikirev looming olevat. Tore.