Kui ma peaksin ütlema, mis on kevad, ei mainiks ma linde, lilli ega liblikaid (esimene, keda ma sel aastal nägin, oleks mu talla all peaaegu hirmsat surma surnud. Ja ega ta kõnniteelt eemaldatunagi eriti rohkem elumärke ilmutanud, kui tunnalde haiglane vabin). Kevad on värvilaigud mõtetes, kevad on valgus naha all. Kevad on päikese peegeldus minus. See lühendab tunnete vahemaid ja võttab summutid maha. Asjad, mida terve aasta on suudetud pea märkamatult kannatada, muutuvad nüüd samavõrd avalateks. Sõnasid ei ole enam võimalik mahendada, ei ole enam võimalik mitte rääkida, kui rääkida tahaks või mitte vaikida, kui on vaja vaikust. See ei tähenda tegelikult, et mõtted või tunded oleksid muutunud, mitte eriti suures hulgas, nad lihtsalt imbuvad takistamatult välja. Jalad ja sõrmed on kiiremad, iga kümne minuti tagant leian end jooksmas, siis jälle hingeldades kõnniteeveerelt. Naerdes. ilmselt tundudes nagu mingi hullumeelne. Ei pea end küll selleks. Pigem on vaheldumisi tunne, et miski minus hoiab hinge kinni, isegi kui mina hingan. Rõhub kopsudel, muudab ärevaks. Samas jälle on mingitmoodi avalus, selline, mis purskub välja ja tundub, justkui jagaks end tükkhaaval laiali. Maailmale võib-olla. Sellepärast ma armastan kevadet enim ja pelgan enim. Mugav taltsutatud elukorraldus puruneb, kõik avardub ja muutub talitsematuks. Endine nukrus muutub piinaks, endine rõõm ekstaasiks.
Aga pärast on head mälestused.
Kevadetest on alati.
Pildid leidsin täiesti juhuslikult otsides Pärsimäe loomingut. Autor on Pierre Bonnard, tal tundub üldse selline kevadine ja värvikirev looming olevat. Tore.
No comments:
Post a Comment