Tervis on tagasi, aga jaks ei tule pakiga kaasa. Nädalane palavik ja isutus, mille tagajärjel hommikusest pudrukausist õhtul veel kõht liigagi täis oli, on toonud tagajärjeks senitundmatu elamise korra, millega on tunne, et isegi hingan poole kopsuga. Nii aeglaselt kõndinud ma küll veel varem pole. Nüüd tuleb teha taastumiskuur ja siis antibiootikumidest taastumise kuur. Aga hea meel, et kõik nii mõistvalt ja kenasti suhtuvad, vähemalt nii palju, kui ma kodumätta otsast ühendust olen otsinud. Aga varsti jooksen jälle linna mööda ringi, fear you not.
Kui ma alguses haige olin, olin usinus ise. Ma pole tavaliselt pooltki nii usin. Kolm päeva järjest lugesin ühe raamatu päevas. Seda teen vahel muidu ka, tavaliselt Tartus, kui tahan Tartu võrratust ingliskeelse kirjanduse osakonnast võimalikult palju võimalikult käbedasti läbi saada, aga eelmised kolmapäev-neljapäev-reede olin lausa uskumatu, tegin iga päev tööd ka ja seda-teist. Siis sai enne haigust kogutud võhm otsa ja raamatud enam ei tõmmanud. Rohkem visuaalia. Täna hommikul alles lugesin paari tunniga Kristiina Ehini "Viimase monogaamlase" jutustused läbi. Luuletused ei tõmmanud, mulle "Kaitseala" kunagi meeldis, aga nüüd pole enam see.
Aga lugemised olid kõik head. Dubravka Ugrešiću "Baba Yaga laid an egg" on üks müüdisarja raamatutest, mida Päevaleht siinmail ka välja andis ja nüüd Rahva Raamatu laos odavalt pakub, aga erinevalt mõnest eelmisest ei olnud eriti otsekoheselt alusmüüdiga seotud. Mulle ongi need vähem meeldinud, kus alusmüüti liigagi palju sees, aga Margaret Atwoodi "Penelopeia" ja Ali Smithi "Tüdruk kohtab poissi" on mõlemad võrratud ja soojaltsoovitatavad. "Baba yaga laid an egg" oli ka täitsa tore, kui algusest läbi närisin ja kuna tegelikult koosneb ligi kolmandik raamatu mahust "Lühikesest sissejuhatusest babajagaandusesse", siis ka oodatust lühem. Lugu ise oli kahest osast ja toimus autori kodumaal Ida-Euroopas, ühes osas läks noor naine oma vana ema asemel sünnilinna ja teises olid kolm väga vana naist, Kukla, Pupa ja Beba hotellis-SPAs. See teine lugu meeldis mulle rohkem, hargnedes kohati natuke kriminullilikult eri tegelaste kaudu. On kolm vana naist ja siis hakkavad selguma nende lood ja lahedad mõtteavaldused ja milline juhuste rida nad kõik sinna on viinud ja sealt edasi viib. Kõik väga lahedate iseloomudega. Autor oligi mõnes mõttes kirjutanud vanadest naistest kui muinasjutu-nõidadest, kellele tänapäeva ilule orienteeritud maailmas kohta pole. Samas oli palju juttu ka mälust ja inimeste tundmisest: "It is the brutal truth that what we know about other people could be contained in an insultingly small package." Ja seda ka ja eriti kõige lähemate inimeste puhul. Tundsin seda just hiljuti omal
nahal.
Anna Northi "America Pacifica" on üldistatult postmaailmalõpu-noortekas, kus tänapäevane maailm on juba lõppenud (nagu "Näljamängudes" ja "Ilusates" ja "Deliriumis" ja hulgas teistes) ja mingisugune uus süsteem püsti pandud ning nüüd on sellega jama. Aga tavalisest valemist tuleb maha arvata igasugused romantilised liinid ja lisada rohkem ühiskonnaelu kirjeldust ja kriitikat. Maailmalõpp on selles raamatus saabunud Jääaja näol, mis on katnud kogu Põhja-Ameerika liustikuga, nii et ellujääjad on põgenenud Mehhikosse (mis neist seal sai, ei ole teada) ja kruiisilaevadega Vaikse ookeani saarele, kuhu saare diktaatorlik president on üritanud endist Ameerika kultuuri taasrajada. Aga põgenikke tuleb oodatust rohkem, süsteem on korrumpeerunud ja nüüd valitseb saarel suur klassivahe, misläbi teatud minimaalne hulk inimesi naudib kliimasüsteeme ja päris liha, ülejäänud aga võitlevad ülerahvastatusega, näljaga, tööpuudusega, lihtsalt igapidise kaosega. Söövad töödeldud millimallikaid. Elavad vetikapapist majades. Selle kõige keskel elab enam-vähem talutavat elu 19-aastane Darcy, kes isegi ei mõtle võimudele ega ühiskonnakorrale, kuni ta ema järsku kaob. Neiu sööstab ainsat pereliiget otsima, koperdab tõele saareriigi rajamisest ja korruptsioonile ja satub pooljuhuslikult kokku ühekäelise Anselmiga, kes tahab suuri tegusid teha. Armastust ei tule, Anselmi revolutsioon ei lahenda midagi ja küsimus, kas jääajaga oleks olnud paremaid viise tegeleda, jääb neiut niivõrd vaevama, et tegevus jätkub seniilmumata teises osas. Aga iseenesest pole paha ja erineb neist romantilistest. Paneb rohkem tuleviku maailmale mõtlema.
Ainuke facepalm-moment tekkis ameeriklanna kliimakirjelduses: "Back when we'd been allowed outside sometimes, we'd learned that with every ten-degree drop, the cold became a new kind of thing. Zero is when it got bitter. At minus ten you felt the danger of it, like when you're very sick with a fever and your body feels like it's teetering somehow even when you're lying down. Minus twenty we'd felt only a handful of times- when it got down that low every day they started locking the doors- but it was almost exciting."
Kui meie siin -20 kraadiga toast välja ei läheks, peaks peaaegu iga talv mõnusad pikad külmapühad võtma. Aga mulle meeldib, kui külm on, märg on palju hullem.
Kristiina Ehini "Viimane monogaamlane" (tahan mongollane kogu aeg kirjutada) on ka päris tore, aga pole päris mulle istuv stiil. Sellest siinkohal ei jutusta.
pildid: Jacek Yerka
