Tegelikult on puud ja põõsad osa meist, on meie kehaosad, ainult et nad on meist kaugemal kui käed ja jalad, nii et võime hakata uskuma, nagu nad ei tunneks valu, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et meiega midagi juhtuks. Aga me ei saa ju puudeta elada. Mida vähem jääb järele puid, seda vähem elame meie.
p 52 Jaan Kaplinski "Jää..."
April 10, 2013
Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd
(isegi kui selgust ei kuule enam, tuleb
uskuda, et ta on alles, seal, kus ta oli varem. Isegi, kui ta ei tule enam su
juurde sõnaselgelt ja sulle ei meenu, mida sa teda otsides ja tundes ütlesid,
tuleb uskuda, et kui ta oli sinus enne, on ta sinus ka nüüd.)
Vaikus, ma rebin su tükkideks, ma haigutan
sinust suurema tüki kui kuu, kui mu luud, mu luukere jalutab minuga koos
trepist üles. Mu vaikus sammub üht sammu mu hingetõmmetega, mu vaikus matab mu
huuli mu mõtteid mu sõnu. Mu sõnad tantsivad reinlenderit mu sõnad kui tiivad
rapsivad vastu mu südameluid.
Sinu, su sõnad su hääletoon on mulle võõrad.
Ma tunnen neid läbi teiste, kas tead?
Minu vaikuse noodid on ärevad, praegu nad
pekslevad nagu tähed vastu taeva kummuvat võlvi nad plingivad nagu ööde silmad
nad rabelevad nagu metsikud kalad. Mu südame ümber on vesi täna, suur ja sügav
ja soolane ja mage ja selles on metsikuid kalu, kelletaolisi õngemehed ei näe.
Nad on kirevad siredad soomusjad läiklevad ja sillerdavad üksteise ümber ja
vahel ja otsivad oma pudemeid kõigest, mu südamest.
Kui ka midagi ei toimu nende sullerdused
täidavad kogu ilma mu ümber. Nii pole aega kui muud.
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.