Etskae

Vaatasin just, et eelmise postituse nimilugu "Trouble in mind" on põhimõtteliselt vastand blogi nimele. Huvitav vastuolu, mis väljendab võib-olla tõsiasja, et tunnen aktiivset soovi kirjutada vaid siis kui olen kas väga positiivselt meelestatud, vaimustunud, eufooriline või segaduses ja ärevil. Kaks äärmust, millest ärevuse poolt on palju kergem saavutada kui rahu.
Minu jaoks näib alati olevat vastuolu, kas lasta asjadel omasoodu minna ja olla ses suhtes muretu. Hoolimatu võib-olla? Või tegutseda, otsida, närveerida, kõhelda...

Eks näe, eks kuule.

Täna, jätkastes seda eelmist mustandit tunnen soovi lisada veel üks seisund, mil kirjutada on mõnus: siis, kui olen muidu väsinud, ent hinges veel liiga ärkvel ja päeva emotsioonidest haaratud, et magama minna. Tavaliselt maandan ma end siis mõne keskmiselt igava piksevardaga, aga kirjutada on ka tore.

Tegelikult on mu blogi nimi üldse ühe mu lemmikluuletaja- Odysseus Elytise (maailmakirjanduse lugemikus, mis ilmselt kõigile keskkooliõpilastele peavalu on põhjustanud on ta nimi Odisseas Elitiseks vms eestindatud) luuletusest. See luuletus ei ole mu lemmikute killast, kui esimene rida välja arvata, ent mõni teine on. On.

Somewhere, it seems, they're having fun
though there are no houses or people anywhere
I hear guitars and other laughter that's not nearby

That may even be very far off in the skies' burnt
remains
Andromeda, Ursa or Virgo
Is loneliness in every world the same I wonder?

Praegu pole ma üldse eriti üksildane. Tulin just Krahlist Hedda Gablerit vaatamast ja see oli täitsa tore, üldse oli meeldiv õhtu. Mingi vanatädi, kelle sugulus- või mitte-sugulus-astmest ma veel aru pole saanud, saatis prantsusekeelse filmiajakirja, mis tundus väga põnev (ja arendav! (sest ma tõesti ei oska pärast 10 aastat õpinguid prantsuse keelt)) ja ma sain süüa ja natuke liigutada ja etendus oli haarav ja kuna mu järgmine kohustuslik kirjandus on Ipseni "Nukumaja" saan ühtlasi ka tema "Hedda Gableri" läbi lugeda. Homme on vähem tunde ka ja pärast on aega ja vabaduse väljakul kupli sees on suvekirjanikud... praegu söön või pigem krõmpsutan suvel kuivatatud vaarikamarju, mis on tõelisusele kahjuks asine aseaine, ent mäletab veel päikselist ilma ja sinist taevast. Neidsamu, mis juba nädalajagu meie tubasid täidavad.

...

Erland and the Carnival- trouble in mind

Mõnikord on raamatupoes muusikaajakirjade lappamine isegi kasulik.
Tagajärjeks on seekord mitme varemtuntud muusiku uute/vanade tundmatute bändide avastamine. Kahju, et meelerahu kaasa ei saanud.

toast tuppa

Kuidas seda öeldagi?

Tahaks midagi öelda aga sõnad ei ole õiged, tähed ei lähe täppi. Seinad on ees, mida mina ise teadlikult rajanud pole, ent mille olemasolu on rõhuva raskusena alati seal. Kes või mis minu sees ja minu näol neid rajanud on, ma ei tea, tean ainult, et sageli minu mõte ja sõnaline väljund üksteisest teerullidega üle sõidavad või ei ürita isegi seda teha vaid üle saali üksteisega tõtt vaatavad. Mulle üldse meeldib kujutleda ennast kui tubasid, ruume, otsekui need unenäod, milles ma lõputult jooksen läbi nelja uksega tubade, igaüks neist eelmisest täiesti erinev. Ma veel mäletan seda unenäopaanikat, mis mind valdas, kui igas toas oli ühtmoodi uhke lõunasöök, ent ei ühtegi elanikku ja oli hirmus mõelda, et kõik nad on kusagil siin olemas, mõne teise ukse taga, sest neljast uksest saab korraga ju ainult ühe avada ja edasi astuda.

Ma armastan seda tunnet, mis mul õhtuti, pisut väsinud ja rammestunud olekus tekib. Kui teadvus vajub hajali ja otsekui sirutub üle terve ruumi, kuni ma tajun põrandat oma jalge all, saapaid, saapataldu, toole, seinu, talasid, mis toestavad põrandat, millel ma maa kohal istun, sageli ka mõne maa-aluse korruse kohal. Õhus. Tajuda inimesi selja taga ja nende liikumist, kuigi ma neid ei näe, tajuda asju ja esemeid. Kui ma olen väga väsinud, leban ma oma voodis ja kujutlen, et kui neid kaht seina ei oleks, oleks mu voodi majanurgas kahe puu vahel ja lõõskava tuule käes ja tegelikult need seinad, mis mind sellest tõelisusest eraldavad on vaid õhukesed telliskonstruktsioonid.

Mõtlemine on füüsiliselt koormav, pärast keskmist koolipäeva ja kiiruga õpitud luuletusi ning paari tundi välismaailmas on mul koju jõudes hing tühi ja keha kurnatud. Tahaks kõike teha, aga mitte täna. Ainult magada tahaks ja ei tahaks ka.

Vaatan jälle midagi. Emale ei meeldi. Minu jaoks on parem kui telekas ja sisukam kui facebook. Jaapani keel on põnev ja pilt on ilus. Isegi mingisugune plot on.

Impeerium & mina

Koolis õpime Napoleoni ja see lugu on minu jaoks kõigi ta tegemiste taust.
Asimovi "Asum ja Impeerium" meeldis mulle vist ka?

Hüvasti, külm ja imeline nädalavahetus!

Update

Natuke järge eelmisele loole,
sest ma ei viitsi midagi uut mõelda ja see näeb minu arust kena välja.
Pealegi need kaks muusikapala on minu jaoks mingis mõttes seotud, asi on rütmis või milleski, aga kui ma kuulan üht, tuleb kohe teine ka pähe.
Pildid on aga tribuut minu hiljutisele kalduvusele internetist korraga animet vaadata ja vastavat raamatut lugeda. See on sõltuvust tekitav.

midagi võiks ju kirjutada

Tervisi puitpõrandalt

Jälle me sööme spagette...
või õigemini mina söön. Juba pooleteisendat nädalat järjest (ei, mitte samu:)) Lihtsalt ainult endale süüa teha on jube keeruline nii, et kõiki koostisosi järele ei jääks. Nii et ongi elu nagu pastadieet...
maitsva pasta muidugi, mitte mingite kuivanud krõnksude, nagu koolis esmaspäeviti pakutakse. Täna on laual spinati-seene-paprika-koore-muna-nuudlid
ning Dostojevski, artiklid, arvuti...
Dostojevskil on parjasti käsil konkurents järjekordse animega, huvitav, kumb rohkem mu aega suudab teenida?

Snow patrol- golden floor
(ja kui see lugu tõesti on mingi neetud videviku soundtrackil, siis mindagu metsa)
(mulle meeldis see juba mitu aastat tagasi)

Ära lükka homse varna asju, mida saab lükata ülehomse varna

Pole kõige parem moto?
Aga oi kui tõsi
Siin ma siis istun ja tegelen aktiivselt asjade edasi lükkamisega
Võiks öelda, et olen oma ala meister Üks paljudest ilmselt

Võeh, kui palju remixe on kõik Röyksoppi lauludest teha viitsinud, et ma neid oma arvutist kustutama peaks. No offense. See pole lihtsalt minu rida. Eriti kui normaalsest loost tõeline tümps on tehtud.

Midagi pole vaja teha (on küll, aga pole piisavalt viimane hetk)
Midagi tahaks teha? (ei teagi, tahaks, peaks, tundub nagu ajutrikk. mingi enesepiinamise vorm. Ei taha, aga tunne on, nagu peaks tahtma. Tahan, aga tunne on, nagu ei oleks õige hetk. Life sure is an interesting thing)

Tahaks... magada ja üles ärgates omada tahet ja soove, et neid siis täide viia, mitte ärgata teades, et kõik mis tuleb, tuleb vastavalt tunniplaanile ja see on veel päeva parim osa, sest õhtuks on kõigest alles vaid hämu ja ähmased meelepildid ning ainuke kauge unistus on tekkidest ja padjakuhjadest ja seegi pole piisavalt ere, et end teostama kutsuda. Edasilükkamine on maailma tuum.

Täna käisin siin.
Koht on ilus, tõsiselt hubane ka. Aga toitu ei soovita eriti, vähemalt neid roogi, mida seni näinud olen.

Kummitus kummiatb kummutis (mida mul pole)

"To you" by Headless Heroes (cover, sõnadega)
"To you" by I am Kloot

mitte, et ma abielluda tahaks, kuigi sõnad seda kordavad,
see pole kunagi minu unistuste esikümnes olnud :D
aga nonstop mängib peas küll, koolis, kodus...
someone, somewhere, said to me...
I'm neither dead nor tragic...

ahjaa. söök tuli isegi hea ja...
kes seda koolitööd ikka viitsib teha, eks?

taevas mu kuklas on tühi
nagu vaikus
täis ütlemata sõnu,
tihke
ja lubab
veel üht kasutamata kahetsustega päeva

nüüdzest peale annan endale vaikimise lubaduse vähemalt ülepäeva siia midagi... kirjutada? on see õige sõna? võib-olla mitte, aga käib kah...
igatahes, need vähesed, kes teavad, et see nurgatagune üldse olemas on,
võite loota, et ma ehk isegi pean seda lubadust.

Quelle bonheur

Hei-hei

Ma ei teagi, mis viimasel ajal minu ja arvuti vahel toimub. Misikipärast ei viitsi ma kuidagi üle kümne minuti internetis suvalisi asju teha, k.a blogimine ja facebook. Muud ka suurt mitte, nüüd kus järjekordne poolaasta (poola-aasta?) animelaks on kätte saadud ja kõik 200 osa youtube's ära vaadatud. Tõsi, nii siis üks gümnaasiumiõpilane salajas oma vaba aega veedabki. Noh, aeg-ajalt. Muidu? Nojah, parajasti veedan aega ühes toas imelikku makaronirooga tehes ja teises toas arvuti taga plaate arvutisse tõmmates ja tädilt saadud loendamatuid Röyksoppi remixe kuulates (ühest laulust 4 erinevat remixi on ikka liiga palju). Lisaks on veel dvd-mängijas film ja laual ootavad Dostojevski ja matemaatika... aga õhtud üksi kodus on kilometritepikkused ja mõttelõngad katkevad kergesti. Nii et ei midagi asjalikku täna minult ei maksa oodata, ega homme, ülehomme, üleülehomme... ja komme ei söö üldse.

Süüa tuli mingi pool meetrit. Jälle. Kuidas ma selle kõik veel ära söön?!