toast tuppa

Kuidas seda öeldagi?

Tahaks midagi öelda aga sõnad ei ole õiged, tähed ei lähe täppi. Seinad on ees, mida mina ise teadlikult rajanud pole, ent mille olemasolu on rõhuva raskusena alati seal. Kes või mis minu sees ja minu näol neid rajanud on, ma ei tea, tean ainult, et sageli minu mõte ja sõnaline väljund üksteisest teerullidega üle sõidavad või ei ürita isegi seda teha vaid üle saali üksteisega tõtt vaatavad. Mulle üldse meeldib kujutleda ennast kui tubasid, ruume, otsekui need unenäod, milles ma lõputult jooksen läbi nelja uksega tubade, igaüks neist eelmisest täiesti erinev. Ma veel mäletan seda unenäopaanikat, mis mind valdas, kui igas toas oli ühtmoodi uhke lõunasöök, ent ei ühtegi elanikku ja oli hirmus mõelda, et kõik nad on kusagil siin olemas, mõne teise ukse taga, sest neljast uksest saab korraga ju ainult ühe avada ja edasi astuda.

Ma armastan seda tunnet, mis mul õhtuti, pisut väsinud ja rammestunud olekus tekib. Kui teadvus vajub hajali ja otsekui sirutub üle terve ruumi, kuni ma tajun põrandat oma jalge all, saapaid, saapataldu, toole, seinu, talasid, mis toestavad põrandat, millel ma maa kohal istun, sageli ka mõne maa-aluse korruse kohal. Õhus. Tajuda inimesi selja taga ja nende liikumist, kuigi ma neid ei näe, tajuda asju ja esemeid. Kui ma olen väga väsinud, leban ma oma voodis ja kujutlen, et kui neid kaht seina ei oleks, oleks mu voodi majanurgas kahe puu vahel ja lõõskava tuule käes ja tegelikult need seinad, mis mind sellest tõelisusest eraldavad on vaid õhukesed telliskonstruktsioonid.

Mõtlemine on füüsiliselt koormav, pärast keskmist koolipäeva ja kiiruga õpitud luuletusi ning paari tundi välismaailmas on mul koju jõudes hing tühi ja keha kurnatud. Tahaks kõike teha, aga mitte täna. Ainult magada tahaks ja ei tahaks ka.

Vaatan jälle midagi. Emale ei meeldi. Minu jaoks on parem kui telekas ja sisukam kui facebook. Jaapani keel on põnev ja pilt on ilus. Isegi mingisugune plot on.