Nul on tunne, et osa märkmeid on kadunud, sest neid oli rohkem

perendinate
verb. to put off until the day after tomorrow (asju homse varna lükkama, nii paljude, sealhulgas minu, talent)

pluviose
adjective. rainy (vihmane, nagu viimased päevad olnud on)

madefy
verb. to make wet (märjaks tegema, nagu minu jalad kokkupuutel taevast sadava ja tänavaid ummistava plögaga)

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

(?, luuleleiust)

Kas lennukis sündides saab tõesti rahvusvahelise passi?

Aastal 1945 olevat Winston Curchill muutnud osa Calrdige'i hotellist Londonis Jugoslaaviaks, et Kuninganna Alexandra (kas Jugoslaavias oli Monarhia?) saaks poja Jugoslaavia pinnal sünnitada. Ei kujutaks ettegi, et see võimalik on. Ahjaa- ja ma uurisin välja, mis Wilhelm II-st sai: Weimari vabariik lubas tal koos 20 vagunitäie paleekraamiga Hollandisse kolida ja vaatamata hilisematele nõudmistele ei andnud Hollandi valitsus teda välja, vaid ta elas kuskil kolkamõisas kõrge vanuseni ja pidas Hitleriga kirjavahetust. Selgub, et Saksa monarhistid, olgu neid kuitahes vähe, käivad siiani seal lossi ees viimast keisrit mälestamas.

Ja kellegi luuletus,

päris lohutav tegelikult.

For years a secret shame destroyed my peace–
I’d not read Eliot, Auden or MacNeice.
But then I had a thought that brought me hope–
Neither had Chaucer, Shakespeare, Milton, Pope

Ma pole ka nii paljusid tähtsaid autoreid lugenud ja põhjustab südamevalu, et paljudeni kunagi ei jõuagi, rääkimata kõige hea ja ilusa lugemisest-vaatamisest. Ahjaa, Thompson või kes ta nüüd oligi, Hirmu ja Jälestuse autor, olevat Hemingway ja Fitzgeraldi teosed kirjutusmasinal täht-tähelt ümber toksinud, et kirjutama õppida. Ei tea, kas aitas? (seekord info hoopis kinolehest)

Army Ants

Mu viimase nädalavahetuse lemmiknakkus

otsides infot autodest leiab tehnoloogija

otsides infot army ants (sipelgad) kohta saab infot Antsudest ja armeest
Oh, the fun

In 2001, editors placed a fake word in the New Oxford American Dictionary as a trap for other lexicographers who might steal their material. Fittingly, the word was esquivalience, “the willful avoidance of one’s official responsibilities; the shirking of duties.” Sure enough, the word turned up at Dictionary.com (it’s since been taken down), which cited Webster’s New Millennium Dictionary, and it currently has three definitions on Google Dictionary.

At what point does a fake word become real? NOAD editor Christine Lindberg, who invented this one, told the Chicago Tribune that she finds herself using it regularly. “I especially like the critical, judgmental tone I can get out of it: ‘Those esquivalient little wretches.’ Sounds literate and nasty all in one breath. I like that.”

(Futility closetist)

Eks põhimõtteliselt nii need sõnad teki. Või noh, mitte päris nii, et libalehmadena sõnaraamatutesse ilmuda, aga mis see Aavikki muud tegi, kui aga mõtles sõnu välja.

Kuigi: ma pole kohanud suursugusemaid hulle

no tõesti; lapsed no lellepoja naise vend=lapsed no naine no mu vend no mu lellepoeg

sellist uuendust tahtis ta teiste seas

.

.

.

Lõpetanne töö, heitsin ma magama, mõne aja möödunue hakkasin ma jälle ärkama

Kaks.Kaks

Niipalju siis sellest, et China Miéville'i "Linn ja linn" ei võiks tõsi olla,
ma ei oleks arvanud, et see tõsi on.
(suur tänu, futility closet)

Through an accident of history, the Belgian town of Baarle-Hertog is located largely inside the Netherlands — it’s made up of 24 separate parcels of land, 20 of which lie inside the Dutch border, enmeshed with the Dutch municipality of Baarle-Nassau. To make things more confusing, two of these pockets of Belgium themselves contain pockets of the Netherlands.

This makes life interesting. Each house is deemed to pay taxes in the country where its front door is located, which means that some shops contrive to move their doors by several meters to get a favorable rate. A house can move to another country by moving its front door. Tourists who go shopping can encounter two tax regimes in the same street. And a child born to one Belgian and one Dutch parent possesses two passports.

At one point the speed limit was 60 kmh in the Netherlands and 50 kmh in Belgium, a perilous situation when a motorist might cross the border several times a minute. “Once, a motorcycle accident happened in front of Baarle’s cultural center,” writes Evgeny Vinokurov in A Theory of Enclaves (2007). “It happened on the territory of Baarle-Hertog but so close to the border running across the street that the man was dragged along to Baarle-Nassau. The ambulance from Baarle-Hertog arrived but did not help the bleeding man.”

And in 1971 a corrupt bank occupied a building that straddled the border, which permitted it to avoid being searched by the authorities of either state. The Belgian tax department couldn’t reach the safe, which lay behind “Dutch” counters. And the Dutch authorities could pass the counters but couldn’t open the safe, which was “Belgian.” Finally, authorities from both states undertook to search the premises in a joint effort, and the bank was eventually declared bankrupt after investigations into the laundering of drug money.

The border is so complicated that there are some houses that are divided between the two countries. There was a time when according to Dutch laws restaurants had to close earlier. For some restaurants on the border it meant that the clients simply had to change their tables to the Belgian side.

The border's complexity results from a number of equally complex medieval treaties, agreements, land-swaps and sales between the Lords of Breda and the Dukes of Brabant. Generally speaking, predominantly agricultural or built environments became constituents of Brabant and other parts devolved to Breda. These distributions were ratified and clarified as a part of the borderline settlements arrived at during the Treaty of Maastricht in 1843.

Miéville'i linnad mulle ka päris meeldisid, mitte kogu see mõrvamüsteerium, kuigi see oli piisavalt huvitav, vaid just kahe omavahel seguneva linna (kahjuks fiktiivse) suhtlus ja keeruline kombestik, seal raamatus nimelt on lisatud see, et kahes linnas on täiesti eri kultuur, kombed, arhitektuur- ja mõlemas linnas on keelatud teist vaadata ja selle olemasolu tunnistada, nii et on tänavaid, kus näiteks üht teepoolt ei tohi näha või pooli inimesi jne. Hollandis ja Belgias on ilmselt Shengen ja viisavabadus ja käi, kuidas tahad :)

Oh, to write again

Hei!

Loodetavasti pole te, kes te ka poleks, veel lootust kaotanud, et ma taaskord kirjutan, sest nüüd on see hetk käes. PÖFF sai läbi eelmisel kolmapäeval ja sellest on möödumas terve nädal hämmastavalt sisuhämarat ja mõnest küljest siiski ka -tihedat aega. Ühest küljest möödus terve eelmine neljapäev suures ulatuses magades ja nädalavahetus jätkus samas reas, väikeste ereduspausidega, ent ei saa öelda, et poleks asjalikke asju teinud (nagu asjad saaksid olla eba-asjalikud, asja+lik otse reegli järgu on ju asjalaadne:) Nevermind. Ühest küljest on kool järsku, kui sellele peab nii palju tähelepanu pöörama, muude ootuste puudumisel, palju... vaimselt väsitavam... samas pole midagi e r i t i hullu ja no, tavaline vana kala. Peale selle lugenud ja futility closetis muigeid surfanud, seal päris lõbusaid ja teravmeelseid leide, ning niisama matemaatilisi kokkusattumisi ja huvitavaid sõnu ja värki. Just leidsin sellise katke 19.sajandi koolikirjandist naiste kohta:

"You will see the young ladies leap up over stones and steps of great height so as to escape the barks of the dog, if they are walking with a friend of the male kind they will cling to the masculine arm and beseach him to walk so that she might loose sight of that horrible creature known as a dog.”

Mina enam koeri ei karda, vähemalt mitte kõiki neist ja üle objektide ei hüppa, kuigi 19.saj riietuses on see hulga koomilisem vaatepilt ka. Ma ei teagi, mida kirjutada ausalt, postitan mingeid leide seni, kui pähe tuleb. Vaja veel õppida ja tööd teha jada jada jada.

Pärnaõie- ja piparmünditee on segades päris huvitav

O’i wiw wy i weu ê â a’i weau
O’i wyau e weua;
E’ weua ei we aia’.
Ai weau yw ieuau iâ.

Mingi keldikeelne (walesi?iiri?) luuletus siidiussist (“I perish by my art; dig my own grave;
I spin my thread of life; my death I weave.”) Näeb lahe välja, eks.

Panin mingeid muid uusi asju ka sinna kõrvale. Vist.

Kui seda luuletust paar korda mõttega läbi lugesin, tuli mulle selline lugu sisse...

Tagantjärele võin öelda oma selleaastasi PÖFFi-lemmikuid, ehk mõnd kusagil veel näidatakse. Artises tuleb Artist ja Habeas Papam (?) aga neid ma PÖFFil ei näinud. Tahan vaatama minna küll. Kingapaelte sidumine tundus selline keskmiselt hea, nii palju, kui nägin. Järjekord on suvaline:

* Los Pasos Dobles/Iseenda jälgedes (Katalaani?)

* Restless/Püsimatud (USA)

* I Wish/Ime (Jaapan)

* Attack on the block / Rünnak rajoonile (UK noorteulmefilm)

* Martha Marcie May Marlene (USA)

* Doppelgänger Paul/ Teisik Paul (Kanada)

* Akkõz (Kasashtani)

* Moth diaries/ Ööliblika päevikud (Kanada ja Iiri, pigem noortekas)

* Strawberry fields /Maasikavälud (UK, BBC)

* Kilimanjaro lumi (Prantsuse)

Nüüd elan niisama, loen teisipäevaseid luuletusi, avastan Mahmud Derwishi luule hobusemotiive ("Ma armastaksin naisi, kes iharuses varjavad hobuste eneseteppu uksekünnisel..."), teen koolivärki, igatsen und...

Kui seda luuletust paar korda mõttega läbi lugesin, tuli mulle selline lugu sisse...

Zot and the Axolotls by Janis Freegard

Earlier in the afternoon we had all admired
the newly constructed axolotl tank, more of
a complex really, with a glass bridge between
chambers, a grand axolotl hotel, five stars with
room service, porters and a parking attendant.
It was still empty, its soon-to-be residents
slumming it in temporary accommodation.

like other amphibians, the axolotl has a three-chambered heart
they are perennibranchiate, reaching sexual maturity in the larval stage
axolotls were a staple in the Aztec diet

I was stoned, I remember that.

the axolotl is neotenous and rarely metamorphoses spontaneously
it can regenerate entire lost appendages in a matter of months
the days of the axolotl surviving in the wild are numbered

Zot tripped and fell to the floor and lay there,
unmoving, by the new de luxe tank. I was
sitting next to him in an armchair thinking:
Zot’s fallen over. Just that. It was someone
else – Denise perhaps – who noticed the
blood. Soon afterwards an ambulance arrived.

Lake Chalco has been drained (but see how they smile their wide amphibian smiles)
Lake Xochimilco is reduced to canals (oh, oh, those beady well-spaced eyes)
roll up, roll up, tasty axolotls

Oh, see how their pretty gills flutter.

...

Oleksin pidanud varem kirjutama, aga jumaluke, PÖFF on ju!
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.

Kui keegi kavatseb veel R-K PÖFFile minna, siis nende kohta, mis Tallinnas tulevad, oskan öelda nii palju:

"Palawani saatus", täna kell 17.00, mulle eriti ei istunud ja lõpuks läks juba kellavaatamiseks, et millal minema saab. Lugu oli normaalne, aga filmi/näitlemise/kõige kokku kvaliteet (Filipiinid!) oli minu arust üpris hirmus. Ma muidugi vaatasin seda öösel ka ja väsinult, aga oleksin hea meelega selle asemel miskit muud vaadanud.

"Vulkaan", täna kell 21.00, on rahulik Islandi film, mis esimesel vaatamisel mu külmaks jättis, siis aga vaikse sügavuse omandas. Neile, kes põnevust või kiiret story't ootavad ei sobi kindlasti.

"Iseenda jälgedes", ka täna, kell 22.00, oli laheda keelega räägitud lugu, mulle päris meeldib seda näinud olla. Ei kahetse sugusi, loost küll päris aru ei saanud, aga tõesti lahedaid stseene jagus kuhjaga. Neist, mis ma seni näinud olen, passib kuhugile eredamate mälestuste hulka

"Pilvelõhkuja", täna ja homme kell 19.00 ja 16.00, on päris kahtlane Taani noortefilm, mille kohta on väga raske mingit arvamust omada, rõhutan sõna kahtlane

"Martha Marcie May Marlene"'i, P kell 21.00, mulle igatahes meeldis (mitte see, mis seal juhtus muidugi, aga film ise)

ja Jaapani "Ime" (I Wish), P kell 22.00, on suurepärane ja liigutav lugu

"Püsimatud", T kell 22.45, on ka üks mu lemmikuid

Kuna ma rohkem ei taha kirjutada ja lähen tagasi Tallinna raadio (sealt tuleb täiega head muusikat minu maitse jaoks, isegi prantsuskeelset) ja raamatute juurde (sain uue Oyeyemi raamatu ja polegi veel lugemiseni jõudnud, mis on tõeline patt minu maailmas, kuna ta on mu kõige kõige kõige lemmikum autor, üks mitmest, aga ikkagi. Ja poes on N.K. Jemisini triloogia kolmas osa, mida ma veel ostnud pole, mis on samuti lubamatu) siis panen siia ühe luuletuse. Ei, isiklik kogemus puudub, aga mul on ettekujutusvõime ka ja see meenutab mulle üht mu lemmiknovelli. No offense, anyone, see ei põhine tõsielulistel sündmustel ega inimestel mminu jaoks.

Fortified by David Vincent Smith

There's a stone wall around this heart.
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me

you'll need the skills to siege a castle,

use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps

I'll let you know my name.

There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.

My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.

(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)

...

Pole ammu kirjutanud, aga elan veel
Lihtsalt väga kiire on
Nädalavahetuseni!

Äärmisel juhul reede ööni
Jah. Varem lihtsalt ei jõua

Kaks, mitte kolm seekord

Poets

If poets die young
they bequeath two thirds of their life to the critics
to graze and grow fat in
visionary grass.

If poets die in old age
they live their own lives
they write their own poems
they are their own might-have-been.

Young dead poets are prized comets.
The critics queue with their empty wagons ready for hitching.

Old living poets
stay faithfully camouflaged in their own sky.
It may even be forgotten they have been shining for so long.
The reminder comes upon their falling
extinguished into the earth.
The sky is empty, the sun and moon have gone away,
there are not enough street bulbs, glow-worms, fireflies to give light

and for a time it seems there will be no more stars.

Janet Frame, New Zealand
.
.
.

The wasp that knocks on your windowpane
represented conscience for a younger man –
now it demonstrates partial knowledge,
the limits of will. It is also a wasp
being a wasp.

The wasp never expected to be born
either. When you open
the window it does not come
in, redoubling its efforts to crack
the mystery of what’s clear.

David Howard, ?

Just because I don't think I will bother to write any more today/
Sest ma ei usu, et ma viitsiks täna rohkem kirjutada.
Tuesday Poemi blogist (vt kõrvalt blogide alt)
tegin eilseks ettekannet, mida ette ei kandnud,
aga peale endale vajaliku kirjaniku lugesin niisama luuletusi ka.
Mis on alati tore, kuigi hingele eriti midagi ei leidnud

Nüüd edasi analüüs naisõiguslusest! Vive le mercredi!
(ei, see ei ole iroonia, kirjutada ongi tore, kui ainult ei peaks lisaks ka inglise keele jaoks umbluuteemast kõnet kirjutama)

Oh, the worries of being

Paar katket mu lemmik loodusloo-alasest teosest "Dodo laul" (David Quammen, eesti keeles)

Alfred Wallace'st on mul alati kahju olnud, mitte üheski meie õpikus isegi ei mainita tema olemasolu (nagu ka paljude teiste, obviously), kuigi ta, mitte nagu paljud teised, avaldas evolutsiooniteooria Darwiniga samaaegselt. Erinevalt Darwinist oli ta lihtsalt noor, vaesest perekonnast ja kogus aastaid Indoneesias ja Amasoonias taimede-loomade-putukate näidiseid muuseumidele ja kollektsionääridele, mitte ei saanud maamõisas päranduse peal elada. Ja ongi unustatud. Nii vähemalt "Dodo laul" asja kirjeldab.

"Kes tõi esimesena välja õpetuse, mida Darwin nimetas loodusliku valiku teooriaks? Kas Darwin pettis ja valetas, et kaitsta omandiõigust sellele teooriale? Kas ta manipuleeris Lyelli ja Hookerit ennast aitama? Kas ta võltsis mõningaid dokumente ja hävitas teisi, et takistada noort edasitrügijat hõivamast au, mida Darwin õigusega endale kuuluvaks pidas? Kas kõnealune trügija, Alfred Russell Wallace, lubas tunnustatud teadlastel ennast alatult kohelda, sest ta usaldas liiga palju nende ausameelsust ja ihaldas väga nende eestkostet? Mõned, siiski küll üsna vähesed, õpetlased arvavad, et see oli nii. "See on kõige keerulisem lugu teaduse ajaloos, ühel päeval saab sellest veel skandaal," väidab üks jonnakas loodusteadlane. Või kujutas loodusliku valiku teooria sõltumatu formuleerimine kahe eraldi töötava loodusteadlase poolt- üks oma Londoni-lähedases majas, teine Malai saarestikus- endast määratut kokkusattumust, mis andis meeliülendava ja maailma avardava lahenduse?"

Ja väike jupike hiidkilpkonnade kulinaarsetest võimalustest:

Üks rändur teatas Rodriguesilt: "Ka maismaakilpkonnad kuuluvad saare rikkuste hulka. Neid on seal tohutul hulgal: nende liha on väga õrn, rasv on igasuguste kastmete jaoks võist või õlist parem." Keegi teine tunnistaja, prantslane, kes mingi teise ekspeditsiooni käigus võib-olla liiga palju nädalaid Rodriguesil veetis, meenutas: "soup de tortue, torture en fricasée, tortues en doube, tortues en godiveau, oeufs de tortue, foie de tortue" ja nurises, et kõik, mida ta sõi, näis olevat ainult järjekordne kilpkonnahautis.

1630. aastal saart külastanud inglasele avaldas kilpkonnade suurus sügavat muljet, kuid nende kulinaarne ahvatlus oli palju väiksem. Ta nimetas neid "vastikuks toiduks". Hollandlastele tundus kilpkonnaliha ekspeditsioonitoiduna ilmselt talutav. Prantslased aga oskasid loomulikult valmistada hõrgutisi ka sellest, mida hollandlased talusid ja inglased jälestasid.

Maitsev?!

As pleased as a cat with two tails

Rosetti, Aurea catena 1868

Jälle on reede ja soe ja hubane ja enamat polegi vaja.
Loen Tiit Aleksejevi viimast raamatut ("Kindel linn"), alles 20 lehekülge,
aga mina olen juba konksu otsas ja ohkan.
Koon ja üldse, pea on täis mõtteid, käed täis tööd, just nii nagu mulle eksisteerida meeldibki.


Ma ei tea, kas maalid kedagi üldse huvitavad, aga viimati siiski...

Seekord kaks prerafaeliiti (19. saj) ja teemaväliselt üks Philipp Igumnovi töö (kaasaeg, kollaaž?). Mulle päris meeldib vahel inspireerivaid või mõnusa meeleoluga asju otsida ja neid kunstnikke kooliõpikutes ei ole. Kooli jaoks Remarque'i lugedes tuli kohati päris õõv tunne peale ja silme ette kerkisid Otto Dixi sõjaveteranide maalid (saksa ekspressionism) jms masendav, kuigi "Tagasitee" ise mulle meeldis. Muheduse ja masenduse vahel oli täpselt piisav tasakaal, nii et ma ei pannud raamatut lõpu poole käest, et ennast mitte koormata, vaid sain läbi lugeda ja jäin elamusega päris rahule ka. Eks ta ole.

Ma aeg-ajalt täiustan leidude põhjal teksti kõrval nimekirju ka :)

- Art Sponge pakub valikut kaasaegset kunsti, aga mitte sellist, mida igavas (nagu tavaliselt ette kujutatakse) galeriis kõõrdpilguga vaadata
- Book by its cover: erinevad raamatukaaned ja illustratsioonid
-Unphotographable
-Odd Molly teeb 10 000 seki eest imelisi mantleid jm inspireerivat käsitööd. Aga ei, ma ei ostaks nii kallist asja ka siis, kui ma miljonär oleksin.

Waterhouse, Mariamne leaving judgement seat

Meenutab "Juuditit" ja "Nabuccot" ja jumal teab mida.
Vähemalt Gershwin muusikatunnist ei kummita. Enam.
Isegi sai õhtu otsa "Summertime'i" laulda.

Philipp Igumnov- töö nime ei tea

Do we ever live where we live, we're always in other places,
lost, like sheep and I cannot understand
the leafless cloudy secret and the sun of any day

Janet Frame'i kogumikust "The blue lagoon" jutust "The day of the sheep"

Jõhvikad ja soolapähklid

Heia!

Pea on pahna täis ja tahaks hüpata, mitte alla, vaid üles.

School and winter are twin hemispheres,
a single apple, cold and huge,
but under the formal rooms we discover
underworlds peopled by ghosts,
and in the secret world
we wander
in awe

Pablo Neruda

Vaadata William Morrise tapeete
(prerafaeliit, kes tegi peale romantliste piltide
palju sisekujundust, kuna uskus, et kodu peaks kajastama loodust vms, ma ei mäleta eriti täpselt, aga ühte seina sellisest kangast tapeedist ei ütleks küll ära)

Sain täna peale pikka ja omamoodi vaevalist lugemist läbi Yasunari Kawabata "The master of go", mis on üks kummaline katkendlik muljete ettekanne paar aastat enne sõda Jaapani viimase go-meistri viimasest võistlusest. Go on kivikestega lauamäng, millest oli selleks ajaks saanud eluviis ja tohutute süsteemide kogum, aga õnneks ei pidanud lugemiseks eriti aru saama. Lugemine läks kuidagi raskelt, aga ka ülesehitus oli kummaline ja pisut rõhuv, alustades Meistri surmast ja siis minnes matši algusse ja siis jälle lõpu poole ilma erilise ühtluseta. Ometi hakkas vaikselt kaasa kruvima. Autori keelekasutus ei olnud eriti mänglev, aga andis karge lühidusega edasi väikeseid tundepildikesi ja silme ette kerkivaid kirjeldusi, mis lõpupoole kogusid pinevust. See ei olegi põnevuskirjanduseks mõeldud ja pole vist ka see teos, mille tõttu Kawabata 1968 Nobeli sai, kuigi ta ise olevat seda oma parimaks pidanud. Ma ei oska kommenteerida, teisi pole lugenud. Raamat on pool-autobiograafiline ka, selline võistlus tõesti leidis aset, kuigi sellele on ilukirjanduslikku juurde lisatud...

Meister Shusai päris elus

Vaikselt hakkas allakäik, ajastute vahetumine omamoodi kriipivat vastuolulist tunnet tekitama. Meister on kümnes meister üldse (ja viimane?), ta on 68 aastat vana ja raskelt haige, see on tema elu viimane võistlus. Tema kutsus välja noorem ja modernsem mängija ning nende vahel on korraga põlvkondade ja temperamentide konflikt ja samas austus. Üldse on Jaapani temperamenti ja kombestikku raske hoomata, aga väga kummaliseks kiskus lugemine kätte ära. Mõlemad on omamoodi sümpaatsed ja samas hakkavad vastu, mõlemad on haiged... See on rohkem lugu sellest, kuidas asjaolude ja keskkonna ja reeglite sasipundar mängule ja mängijatele mõjub ning pilguheit inimeste käitumisse, kui lugu nende mänguoskusest vms. Mida edasi, seda nukram hakkab nähes, kuidas erinevad pealesurutud reeglid ja määrused vana meest kurnavad, samas mõjub ta omamoodi kuningliku ja vankumatuna. Vahelduvad pildid ja emotsioonid, aga üle kõige on vaoshoituse loor...

Päris elus Meistri viimane võistlus

Põnev on ka lugeda, kuidas tol ajal, praegusest ma ju ei tea, sellesse mängu suhtuti. See oli omamoodi püha, eluviis, inimesed mängisid seda professionaalselt, neil olid õpipoisid, matš oli ajaloo pikim ja kestis pool aastat, kuigi pausidega ja mängiti iga nelja päeva tagant...

Tee Lee Kivi

Gustav Klimt - "Kasesalu"

Üritada kirjeldada lehtedega maapinda ei ole sugugi lihtne. Olgugi teeperve, kõnniteed, majaesist muruplatsi. Luua enda sisse sahisev-kahisevat sügist. Pruunikad, kollakad üksteisega läbikasvanud toonid, liikumises, varjudes, valgustes, läbikumades. Tuules liikuvad rohukõrred ja lehevarred ja lehed ise ja kõik võimalikud leheosad, kahisedes nii maa peal kui puu otsas. Enam värvid ja tekstuurid kui mingid tühjad biloogilised objektid. Mul on punased saapad ja kindad ja kotitäis märkmikke, ühes neist kirjas midagi sarnast. Põselihased on unest pinges ja on tunne, et ka paistes ja et neid lõdvestades vajuks kohe sügavasse unne. Selles on midagi armsat, teadmises, et ma ei kavatse magama jääda. Juuksed katavad silmad-
ma ei näe enam.

Mucha "Sügis"

Peaks kirjutama üht ja teist ja kolmandat, tahaks lugeda üht ja kaht ja kolmandamat. Aga pole mõtet, kui elu on hetkel samasuur võitlus, kui mõnel võitlusaltimal. Enda silmadega on raske kakelda. Iseenda näppe võin küll kogemata uste vahele lüüa, aga iseenese und ei saa lömastada. Miks peakski. Täna kell üheksa magama, las maailm tegeleb sellega.

Ja selline on praegu minu sisemine maailm,
tõtates šokolaadiküpsise ja padjakuhja suunas,
lollakas ilme näol
(nagu varblastel)

Hilja & Mant

Esmaspäev, uni, õues on suur sügis. Minus on rahulolev sügis, see on hea tunne. Edasilükkamine on hetkel loodekaarest in, aga kõik vajalik saab tehtud.
Vahtrad nähtud, uned magatud.
Üle kõige armastan sõnade üle imestada

Viktor Vasnetsov- Maa-aluse riigi kolm tsaaritari

Viimane kohustuslik kirjandus, mille täna hommikul kuuest seitsmeni alustasin ja lõpetasin oli Tammsaare "Juudit". Suur tänu, siinkohal, õpetaja, ilma teieta poleks ma seda ehk leidnudki. Eelarvamused on visad ja praegugi pole nad kuhugi kadunud. Ma ei usalda endiselt suurt paksu viilu Eesti kirjandust, aga Juudit, Juuditit hakkasin armastama. Ma olen see veider inimene, kes Vana Testamenti lugedes põnevusest kipra võib tõmbuda ja seostest lõhestuda. Mul on ikka veel kahju, et Piibel mu kodust ära jalutas. Mitte, et voodi kõrvale panna, aga neil on huvitavaid legende sääl... Ühes sõnadega armastan nende sidumist, läbi mida enamate raamatute, enamate lugude, seda parem. Pildist pilti (ja vahel ajab kunstitest mu lihtsalt selle pärast marru, et ma armastan mõnda neist piltidest, millest on tuupimisobjekt tehtud), sõnast sõnna, ajada taga sõnade eneste mõtet ja nende tagust mõtet.

"Juudit" oli kuidagi nii südamelähedane, kuigi tegelased (muide, lause "each man kills the thing he loves", tuleb Oscar Wilde'ilt, nagu väga meeldiv järelsõna teada andis) näisid kohati nagu vaimselt ebastabiilsed, mitte niivõrd tõelistest motiividest johtuvad. Aga tõelisuses ei olegi alati motiive (sellelaupäevases AK-s oli just juttu fotode subjektiivsusest...), minu tõelisuses pole küll alati motiive. Kuigi "Oo, lahe mõõk, nii ilus... katsetaks seda õige?" ei mõju realistlikus võtmes usutavalt, mõjus koguteos mõjuvalt. Ma ei oska öelda, miks, aga see näidend meeldis mulle hullupööra, ahastamavõtvalt. Sellel on vana paberi ja teeplekkide ja antikvariaatide ja kopitanud kleitide kapi taganurgas ja uuele etendusele minemise ja sajandite raskuse maik.

Soovin jälle, et ma saaksin ainult Shakespeare & Co raamatupoodi sisse astuda,
Raamatukoi on armas, aga kahvatuv aseaine

Mu peas puhkeb kordamööda vatti ja mõtteid. Miskipärast on aju otsustanud mängu tuua assotsiatsioone pesaparasitismiga.
I've got no idea, what it's going on about :)

Piltide üleküllusel olen sunnitud jätkama teises postituses. Good luck!

Ka Viktor Vasnetsov, mõlemad

James Vincent McMorrow- Follow You Down to the Red Oak Tree
Crosby, Still & Nash- Country girl
Kui tähele ei pannud, on tegu Ameerika muusika eriga :)
Tänud, Grrrete, kui sa nägema juhtud, sul on alati nii ilus muusika üleval ja Johanna, sind tänan selle teise eest

I want to live where soul meets body
And let the sun wrap its arms around me
And bathe my skin in water cool and cleansing
And feel, feel what its like to be new

Cause in my head there’s a greyhound station
Where I send my thoughts to far off destinations
So they may have a chance of finding a place
where they’re far more suited than here

Death Cab for Cutie "Soul and body"


Kellegi fotolavastus Klimti "Juudit Olovernese peaga" ainetel...

Eyes full of something not sight

Viimasel ajal on üha torganud silma mingisuguseid artikleid. särke, värke...
too tired at the moment to express anything more on the subject,
aga siin on üks katke, eelmisel nädalal välja valitud

Eesti enesehinnangu tõstmiseks :)

Muust kirjutan ehk mõni teine päev,
Guardiani artikleid ootab terve ports järjehoidjates.
Üldiselt tundub väga põnev, aga ootab kuhjades nagu tuhat ja üks raamatutki
Not that I complain


...

If any of us were wondering where the United States ranks, relative to the rest of the world, in the general category of "worker protection," there is now a precise answer available -- one supplied by Dr. Kenneth Thomas, political science professor at the University of Missouri (St. Louis), who based his findings on statistics supplied by OECD members.

The OECD (Organization for Economic Cooperation and Development) is a group of 34 comparatively "rich" industrialized nations that was founded in 1961 and whose stated purpose, more or less, is to meet semi-regularly to discuss ways of increasing economic progress through world trade. It might help to think of the OECD as an international version of the Chamber of Commerce. Its headquarters are in Paris, France.

The following countries are members of the OECD: Australia, Austria, Belgium, Canada, Chile, Czech Republic, Denmark, Estonia, Finland, France, Germany, Greece, Hungary, Iceland, Ireland, Israel, Italy, Japan, Korea, Luxembourg, Mexico, Netherlands, New Zealand, Norway, Poland, Portugal, Slovak Republic, Slovenia, Spain, Sweden, Switzerland, Turkey, the United Kingdom, and the United States.

So what did Professor Thomas learn from his survey? Where does the proud and accomplished United States rank? Shockingly, the U.S. not only finishes dead last overall, but in many of the specific categories (maternity leaves, medical leaves, education, etc.) we're not even within shouting distance of the rest of the pack.

Now a sharp-eyed realist might attempt to mitigate these findings by arguing that getting beaten by Denmark, Sweden and Norway is no disgrace and certainly no surprise. After all, Scandinavia is/was known as a veritable "workers paradise." But Estonia and Mexico? Chile and Slovenia? Surely, someone is joking.

But it's no joke. Professor Thomas shows that the U.S. not only lags well behind its fellow OECD members in worker protection, it even trails the so-called BRIC (Brazil, Russia, India and China) countries in many areas. Among the categories considered in the OECD study: being fired unfairly, not receiving severance pay, not getting enough notice on mass layoffs, and the use of non-vested, non-permanent employees.

Arguably, the U.S. is undergoing a shift in self-identity. Instead of seeing ourselves, collectively, as a "country" -- a society, a culture, a national community -- we now see ourselves as an economic arena -- a gladiatorial arena where it's every man for himself, where there are only winners and losers. And while no one knows for certain how all of this will play out, it's safe to say it will end badly for the majority (formerly known as "citizens"; now referred to as "losers").

...

David Macaray

Playwright, labor columnist and author

Are You Kidding? Estonia Is Ahead of Us?

Sukeldunute hämarad ballaadid

...

Ma tahan magada õunte und,
olla kaugel kalmistute kärast,
ma tahan magada selle poisi und,
kes tahtis murda oma südame ulgumerel.

Ma ei taha, et korrataks, nagu ei kaotaks surnud verd,
nagu paluks määndunud suu üha edasi vett,
ma ei taha tundma saada rohu kannatusi
ega ussisuulist kuud,
kellel on kitsik käes enne koidutundi.

Tahan magada ühe hetke,
ühe hetke, minuti, sajandi,
ent teadku siis kõik, et ma polgi surnud,
et mu huulte vahel on üks kuldne laut,
et ma olen Läänetuule väikene sõber,
et ma olen oma pisarate määratu vari.

Sest ma tahan magada õunte und,
et õppida nuttu, mis mind puhastaks mullast.

Sest ma tahan elada selle tumeda poisiga,

kes tahtis murda oma südame ulgumerel.

Lorca, ma ülejäänud nime ei mäleta
kollasest raamatust

Crosby, Still, Nash & Young - Our House

Sustenance would be desirable

Kino lugu "Viimane kangelane"

Pean täna Hodorkovskist essee kirjutama :) Oleks, et filmist, oleks tore, aga temast enesest...

Mis mulje Hodorkovski teile jättis? Hodorkovski poeg Pavel ütleb filmis, et inimesed pole olemuselt head. Kas tema isa on teie meelest hea inimene?

Varem huvitas mind põhiliselt fantaasia ja eskapism, aga selle filmi tegemise käigus õppisin taas mõtlema moraaliküsimustele - sellele, mis põhjustel ja kui kaugele võib minna. Mindki šokeerisid jutud Hodorkovskiga seotud võimalikest mõrvadest ja tuhandeist vallandatuist. Jäi mulje, et üheksakümnendail võis Hodorkovski olla väga halb kapitalist. Aga räägiti ka tema heategudest nagu hariduse toetuseks loodud fondid. Mu vaatenurk muutus filmi tegemise käigus ning ma püüdsin seda ka filmis edasi anda. Mitte minna lihtsama vastupanu teed, näidates Hodorkovskit saatana või inglina.

pisut filmijuttu blogist katke, intervjuu filmi autoriga

Ma ei taha samuti otsustada, kas ta oli kangelane või kurjategija. Ei taha.
Aga kuidas seda väljendada essees, mille teema on: "Hodorkovski- kurjategija või kangelane?" selles on küsimus.

Ema tegi imelise söögi, mille retsepti Arterist saime, kui kedagi huvitab (äkki on lugejate seas mõni baklažaanifänn)

Baklažaanivorm tomati ja mozzarella’ga

• 2 baklažaani
• rohkelt õli praadimiseks
• meresoola, purustatud musta pipart
• 250 g purustatud tomateid (tomatihooajal kasuta värskeid tomateid)
• 2–3 küüslauguküünt
• värsket koriandrit, peterselli ja/või basiilikut
• 125 g mozzarella juustu
• 150 ml 35% koort
• peale puistamiseks Pecorino või Parmesani juustu

tegemisõpetus siin


Ja siis toon välja uudise, mis vähemalt netipostimehe uudisekünnist pole ületanud. Soomlased tegid maailmarekordi- suurim heegeldatud lappidest tekk! Minu arust näeb see vapustav välja ja minu suurim austus selle tegijatele. Mu väike sallijupike (mis pole ikka veel valmis) on selle kõrval lapsemäng, aga hea meelega oleks isegi kaasa löönud. Nii ilus kirev, kas pole?


In Helsinki, Finland, local womens organization Martat alongside with the largest yarn manufacturer of the country Novita and craft teachers union were covering the stairs of Helsinki Cathedral with thousands of granny square quilts yesterday. The quilts were made my hand by volunteers around the country and gathered together by the said organizations. According to MTV3 news there were 3800 quilts, consisting out of 152 000 granny squares, covering the stairs. They actually managed to get together 7800 of these quilts, but couldn't fit them all on the approx 50x28m stairs! Mental!

Ma nõustun täielikult viimase lausega :D

Mida see kevadises on võtnud, kes õpetab salamandreid?

Another dada poem:

Kes ei ole idee, mida saadab
raske müsteeriumiga värvikam Loe.

Elanud, sest
vaatavad, arvavad konnast.
Täpselt aasta
ning enim koostöös koostööd, ajast, eest,
jätkub viljakat piir üle aega.

Loe on. Ajastu koore meile deklareerivad kuraatorid.
Toimetus peagi koos.





Nii lahe! Tahan ka kääbikuurgu...
See ei ole peagi saabuva filmi "Kääbik" võtteplats,
vaid päris tavalise hakkaja inimese ökokodu.
watch here

When you've got nothing to do, improvise, organize

Katsetasin Kultuuripealinna lehe arvelt dadaistliku luuletuse loomist:

Ootused pärast järgmise talla
küljes, mida see kevadises on võtnud
lootust, jaapani töö
nad sus järgmisetele kaotajaid,
kes üllatust tundma tagasi tuleb

Sounds cryptic enough, doesn't it?

Edward Hopper (1921), Ameerika kunstnik

Mati Undi "Doonori päevaraamat" oli meeldivalt üllatav. Ainuke häda, et tema teemasid vahetav ja iseennast kommenteeriv kõnepruuk kippus pärast siia-sinna sisse tikkuma. Pisut häiriv, kuna ma selle ära tundsin. Aga imepisike nimekiri Eesti proosaautoritest, kelle looming mulle meeldib, sai täiendust. Seni on seal ikka vähe elanikke,
kuigi Tammsaare oli mõnus rahulik lugemine ja Vilde keelekasutus mulle istus ja keda ma üldse veel lugenud olen? Traadini, mis järgmisena kohustulik on, pole veel jõudnud ja Ristikivi "Mõrsjalinik" on unustuse hõlma vajunud... Sakse "Lillemuinasjutud" ja Epp Annuse "Sina, Matilda" ja Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" ja Asta Põldmäe "Linnadealune muld" (Mida ma JUMALDAN) ja Mehis Heinsaare teosed ("Härra Pauli kroonikate uustrükk on hästi mõnusa pisikese ja täpilise formaadiga) ja no lastekirjandus on hea (vähemalt minu lapsepõlveaegne ja vanem, Arabella ja Sirli-Siim jt) ja "Ümera jõel" ja selliseid olen ka ikka lugenud... Mida veel? Luulet nagu murdu, aga proosat? No vahet pole.


"Doonori päevaraamat" oli sellise läbilõikuva ja kõikliku süžeega, millist ma veel lugenud pole (näitab vb mu lugemise piiratust, ma ei tea). Üks teema, üks lugu ja justkui läheb, aga siis järsku hoopis teisest suunast mõte, arutlus... lõpuks jõuab tagasi sama tegelaseni läbi lõputute kõrvalepõigete ja ringide. Süžeed kui sellist, mida keegi enne lugemiskontrolli küsida saaks ("Millest jutt käib siis?") ei ole võimalik eriti välja destilleerida, aga see pole ka vajalik. Olemas on küll, aga mitte see ei tee sõna huvitavaks, või mitte ainult see, vaid kõik need vahemärkused ja suvalised inimesed ja parajasti pähe tulnud mõtted kokku...

Millalgi tuleb "Sügisballi" lugeda, ka kohustulik, aga selle suhtes on mul eelarvamus.
Ma nimelt ei salli filmi silmaotsastki.

Hopper "The City"

Panin tähele, et mu rekord ühes kuus on 13 postitust, nagu seegi kuu.
Kui ma viitsin homme kirjutada (kaheldav), tuleb rekord, aga kuna homme on kooli sünnipäev ja saab kauem magada ja vähem koolis olla ja rohkem pidutseda, siis ei looda ma liiga palju.
Võrreldes eelmise aastaga on kasv üle 50 %.

Täna on kena olnud, nagu pühad oleksid neli päeva järjest.
Vive la France!
Long live the King!

Uurimismaterjal, so to speak

Hakkasin üks päev (peaaegu kirjutasin kokku, nakkus levib) mõtlema, et ena! miks mõnede asjade õppimine mulle justkui õppimisena ei tundugi. Ma ju olen nendest juba lapsena lugenud. Minu lemmikraamatute alla kuulusid nimelt "Bullerby laste" ja "Minu vaarisa ja mina" ja "Vanaema õunapuu otsas" ja "Anni Mannineni" ja "Vanake Hottabõtši" ja kogu "Maailma muinasjutte" sarja ja "Krimmi legendide" ja kõigi nende teiste kõrval teosed nagu "Lasteentsüklopeedia" ja sari "Aken maailma".
Kusjuures "Lasteentsüklopeedia" kaalub tubli 4 kilo ja on seise sentimeetrit paks, olles seega üks kõige raskemini kaasastassitavaid teoseid minu koduses raamatukogus.


Võrreldes sealt saadavat infot, mida ma lapsena käsna kombel imasin (jutt käib ajast enne kooli) teadmistega, mida praegu koolis teadma peab, saab selgeks, et suur osa koolis läbi võetavaid teemasid sai siis juba puudutatud, lapsed on ju ikka uudishimulikud ja naudivad ninatarklust.


Täna pidi olema bioloogias töö erinevate ajastute peale Maa ajaloos. Siinkohal katke sarjast "Aken maailma" kuuluvast teosest (63 lk, A4) "Dinosaurused ja nende maailm"-

"325 miljonit aastat tagasi- Maal oli siis vaid kolm hiiglaslikku mandrit, mitte kuus nagu praegu. 200 miljoni aasta eest- Kõik mandrid liikusid kokku ning moodutasid ühe "superkontinendi", Pangaea. Selle olemasolu tõendavad mitmete maismaaloomade fossiilid, mida on leitud kõikidelt tänastelt mandritelt. Neil aegadel said loomad lihtsalt ühelt mandrilt teisele jalutada."
"Kivisöeajastu- 300 miljoni aasta eest roomasid soistes hiigelsõnajalametsades ürgsed kahepaiksed. Triias- Esimesed dinosaurused ilmusid ajavahemikus 225-195 miljonit aastat tagasi. Roomajad olid selleks ajaks Maal elanud juba 100 miljonit aastat."

Täpselt nagu õpikust. Pangaea, laamade liikumine, ajastud järjest paari lausega läbi võetud...

Neis raamatutes on juttu nt. laamade liikumisest, maakera siseehitusest, planeetides, supernoovadest, vee ringkäigust, deltadest, karstumisest, vulkanismist, maavärinatest...isegi taastuvast energiast.

Ma jumaldasin neid, mäletan, kuidas anusin, et ema mulle Varrakust veel mõne osa tooks. Siiamaani, kui jutt käib Richteri skaalast, tuleb sealne pilt silme ette.

Ma ei teagi, mis selle point on. Aga ikka väga head tööd on nende raamatutega tehtud ja nii hea, et need ka eestis avaldati.
Praegu vist selliseid ei ole... Raamatukois ka läbi müüdud

...

Hei hopsti

Seems that I've been held in some dreaming state
A tourist in the waking world, never quite awake
...

Felt it in my fists, in my feet, in the hollows of my eyelids
Shaking through my skull, through my spine and down through my ribs

No more dreaming of the dead as if death itself was undone
No more calling like a crow for a boy, for a body in the garden
No more dreaming like a girl so in love, so in love
No more dreaming like a girl so in love with the wrong world

Täna pol viitsimist suurt midagi kirjutada
Veel vähemalt

Võib-olla hiljem
Seni paari öö tagust muusikat

I have the attention span of a cabbage

Or so it seems...

Peaksin praegu auru põhja keerama ja tööd tegema, tunniga oleks valmis.
Mida ma teen?
pakkuge aga, üks-kaks lauset ja siis ei suuda enam.
Viis minutit puhkust.
Üks-kaks lauset ja siis ei suuda enam.
Kümme minutit puhkust.
Viis-kümme lauset ja siis ei suuda enam.
Jne

Ma siis postitan iseendale näkkuirvituseks ja lohutuseks mõned tabatud tõlkeapsakad,
kapsakad,
tõlketõrud:

* Siberian tits = Siberi rinnad (tõeline keenius! Sarjas oli tõesti lause "Tule, ma näitan sulle Siberi rindu". Kas see ei kõla natuke imelikult? How stupid can one be. Need on tihased! T.I.H.A.S.E.D. Seal oli lindudest juttu, mitte jumal-teab-millest!)
* Hüplev palavik (vappepalavik oleks õige)
* Army policy= sõjaväepolitsei :D
* Tulen järgmise transpordiga (CSI)
* Impersonaalne (WTF, "ebaisikuline" on ka olemas ja 1 täht lühem. Personaalne on jah võõrsõna, aga eesliitega ka üle võtta. No liig on liig.)
* Juurdleja Flack (politsei ametinimetus see nüüd küll ei ole)
* Ükskord oli elevandiluu asemel a la jõehobuluu ka...

Suurema osa ajast ei viitsi kirja panna
Alles hiljuti oli mmingi eriti tobe viga kokku-lahku kirjutamisega- umbes kolm sõna järjestk okku ja mitte ükski neist ei olnud liitsõna moodigi.

Vanad raamatud on ka muidugi toredad, kui hamburgeri asemel kotletisaiad ja pitsa asemel lahtised pirukad on

See lohutab mind, et no nii ma küll ei tee,
kuigi seda, et laeva propeller on sõukruvi mõtlesin alles viiendal korral kui propeller kirjutama hakkasin. Nii kehvad on lood.

After some hours of consideration I will change my statement:

Cabbages have longer attention spans than I

Random long-haired dudes & walking around town, singing

Täna lõhnavad mu käed nagu kotletid,
õigemini eile õhtust saati, kui ma eelmainitud kotlette tegin.
Petersellist ja munast ja hakklihast ja sibulast ja kaneelist...
See lõhn ajab mu hulluks ja kõik need asjad, mida ma kirjutada tahaks samuti.
Ah, ja kaneelirulle! Miks ma pole enam kuid kaneelirulle teinud?

Kuidas ühendada terved mõtete ja märkmike riiulitäied üheksainsaks, et ei peaks kord üht kord teist lappama? Ega see vist on niigi hea, miski ei kulu pähe, midagi saab alati taasavastada.
Mitte ajapuudus ei ole vaid alustamise puudus.
Ega see mingi õige puudus olegi.
Sundust ei ole, ainult rahutus, rahutus, rahu. Kumb peale jääb, kumb alla?

Tasapisi hakkab must saama grafomaani vääriline kirjatsura:

Märkmikes laiutavad müstilised kirjaread nagu:

Sa limpsad üle näo, lubades endale küsimusi.
Mu sõrmede all tekivad viaduktide seintele koopamaalingud ja
bussiustel irvitavad mu enese peegeldused mulle näkku.
Nad mind ei salli.

või

Trepp jõkke, trepp merre, hüpe Schnelly tiiki, karplauhh!
Koer ja oks, kellegi varandus mere ääres- "Minu!"
Pardid kõiguvad üles-alla- on liiv veel soe?
Kajakas vetikapesas- kolm väikest auli

Need on otse elust, aga mida iga lause neist hõlmab,
ei hakka ma lahti seletama. Niisama kõlab küll krüptiliselt. Ma ei ole skisofreenne, ma usun :)
Tegelikult on suurem osa neist erinevate lugude idud, mis pähe kargasid.
Tahan neid kasta ja kasvatada.
Hoida ja luua ja armastada.
Kannan neid nagu Atlas maailma, aga nad on atlasskerged.
Minu nähtamatuks tegev mantel, mu ämblikuniitidest ja krokodillipisaratest köis.
Aga ma ei ole hunt. Kui, siis siis, kui ma näljane olen.
Olid ajad, kui mulle meeldis näljane olla, ma olin siis nii usin, nii püüdlik. Ma ütlesin ise iseendale- enne süüa ei saa, kui tuba koristatud. Ma tegin seda ise. Ja siis, kui valmis, olin nii rahul ja õnnelik ja söök oli hea, sest tühi kõht on kõige parem kokk ja vahel ainuke kokk, kes maitsvat süüa teeb.

Tulen üha tagasi arvuti man suvaliste pikajuukseliste tüüpide ja kulduim-tuunide tõttu. Mu kaks sireeni, kes rahu ei anna ja kolmas on lauanurgal- kuhi kirjandust, millest mul juba enne lugemist süda rõõmust valutab.

I guess, I am happy.
Just how it is sometimes.
If I lit a candle and left my computer, I'd most likely be happier, but I don't.
Täna rääkisime mütoloogias Aadamast ja Eevast ja hea ja kurja tundmise puust, kuidas hea ja kurja tundmise vili võib olla vastutuse võtmine või teadmine, et midagi ei tohiks teha, aga ikka tegemine, et tegudel on tagajärjed jne. Mina küsiks, kui ma tean, et ma peaks/ei tohiks midagi tegema, aga teen, siis kes on see osa minust, mis ütleb, et ära tee ja kes on see, kes teeb?

Darwin oleks võinud öelda, et ta ei lähe Piibiga vastuollu, Jumal lõi suure paugu ja vaatab seni pealt, mis edasi toimub. Või lõi ta maa ja vee ja värki ja siis selle esimese ürgpuljongist tekkinud elusa raku, mis edasi arenema kukkus. Tal on vist lõbus...

Muide, mõnede legendide järgi oli Aadamal ka enne Eevat naine, Lilith, kes oli loodud kas samuti põrmust või tuleleegist, nagu Avetikh Isahakjani raamat väidab, ja pärastpoole, kuna Lilith erinevates legendides erinevatel põhjustel Paradiisist välja läks/aeti vms (näiteks tõi ilmale karja pisikesi deemoneid. What fun), lõi Jumal Aadamale lohutuseks tema küljeluust truu ja alandlikuma naise Eeva. Ma ei tea, miks ma juba enne esimest klassi seda ebaeakohast lektüüri lugesin. Üks päev oli igav vist.

-I canged the universe!
-You did
-I'm God
-You're an atheist
-I don't excist!

Jonathan Safran Foeri (God, how I love his name) raamatust "Extremely loud & Incredibly close"

Oli karvaseid, kes ikkagi inimesteks ihkasid ja kes ajalikust ajast ette rutates kaljuseinale mehi ja mammuteid joonistasid, jäljendades oma tagasihoidlike töövahendite kiuste hilisemate kunstileksikonide värvitahvleid otse kopeeriva täpsusega."

Asta Põldmäe loost "Kuldkell"

Mida ma oleksin tahtnud öelda pärast "Prantsuse testamendi" lugemist

On kummaline, et alles suvel peale põgusat kohtumist Makine'i endaga haarasin pooljuhuslikult riiulist tuttavat nime silmates tema sealleiduva ainukese raamatu "Ühe elu muusika". Ma jumaldasin seda, pooleldi armudes raamatusse ja pooleldi päeva, mil ma seda lugesin. Selles polegi suurt midagi erilist- lugemise aeg ja koht ja muud asjaolud mõjutavad mind sama palju kui raamat ise. Suuremat osa raamatuid mäletan enne nende saamise, kätte võtmise, lugemise, soovituse vms järgi, kui tegelik sisu meelde tuleb. Seda lugesin ma karge vihmasabina ja helehalli päeva taustal, halli kassi pilgu all, järgmist, aasta pärast, keset suve kõige kuumemat aega, kui vihma polnud vist nädalaid tulnud ja õhk oli paks palavusest ja putukatest ja kohusetundlike jaoks suvetöödest.

Andrei Makine'i "Prantsuse testament" on tummine, otsast otsani täidetud sõnade voolava valinguga. Sedasorti tekst, mida ma mõned head aastad varem oleksin põlastanud, mis ei haara mitte nagu kärestikujõgi tohutu pinevuse ja lõpu-ootamisega, nagu noorele põnevuseotsijale meeldiks, vaid just oma aeglase kulgemisega. Selle kulgemise iluga. Meeldiva aeglusega voolavad laused ja sõnad, iga natukese aja tagant võimaldades, lausa soovitades, teos käest panna, lauaservale asetada, mõne meelele jäänud pildi üle mõtelda, paar hetke tõelises maailmas veeta- päikese käes praadida, süüa, telekale pilk heita, et siis tagasi stepiavarustesse suunduda. Loe veel paar rida, üks lõik, järgmise pausini ja siis otsast peale. Kui segaseks jäi, keera paar lehekülge tagasi ja loe uuesti, see pole raske.

Mitte põnevus või teadmisiha ei tõmba teadma saama, mis juhtuma hakkab, vaid tekst ise loob lummuse ja laseb end kanda võõrastesse pilguheidetesse, sellesse teisse maailma, samas lastes igal hetkel jälle välja astuda. Kandes järgmisesse sihtpunkti järgmisele käsiteldamatule kaldale järgmises ajas.
Suve tegelik ootust täis kaduvus ja igavesena tunduv sumin, sagin, askeldused, õhu täitev kirbe lõhn ja kärbsed sõrmenukkidel lisavad vürtsi. Veel üks juba minevikku asetatud päev veedetud korraga nii mitmes maailmas.

(Kummaline mõelda, et meil siin Maarjamaal pole sääraseid lugusid, kuigi sõda ja üksindust on loogu. Nii paljude jaoks on minevik lakkamatu võitlus, sõda, mis iseeneses jätkub.)

Juba aimub kergendus, lõpp, alati haarav, olgu ta oodatud või mitte. Lõpp! Lõpp! Koos raamatuga saab punkti üks hetk, kuitahes pikk. Päevi, nädalaid, aastaid. Esimesest kohtumisest lõpu punktini, et võib-olla kunagi jätkuda.

Tõlkija lemmiksõna on "lüümus"

olla purjus sõnul väljendamatutest avastustest
on ka minu jaoks maailma parim tunne

1 raamat, 1 film, 1 spinatipirukas

...
Loen parajasti veerandtunni kaupa Vargamäed ("Tõde ja õigust"), alaline segadus "Vihurimäega" on raamatu pealkirja pisut kohandanud... üldse, Vargamäega olen ma scrabble's ükskord kõigile tuule alla teinud. Ega igav ei olegi, tegelikult, lihtsalt kulgeb ühest heinateost teise ja vahepealsest pole nagu juttugi, on laps, tuleb teine, asi see ära ei ole. Juba tekib Piibeleht all ja see teine (pean guugeldama, kuigi "Pisuhända" oma 5 korda näinud), Vestman, peal tunne. Siuke korralik naabritega kiusuajamine, loodan, et väikeste variatsioonidega. Vähemalt pole veel muruniidukeid ja trimmereid, millega naabri und ära ajada, kuigi lehmadega saab ka igasugu asju korda saata.

Hommiku poole käisin "Melanhooliat" vaatamas, filmist endast ei räägi (kuigi ega ma nende kommenteerijate rõhuasetusega, mida ma lugenud olen, päris rahul ei ole. Aga sellest filmist polegi mõtet kirjutada. Vähemalt filmianalüütiliselt mitte. Minu arust, muidugi.), aga pärast minna vanasse heasse Tallina... väga kummaline tunne. Kinosaalist väljudes oli veel okei (Artises on mõnus vaikne ja rahulik, hea meelega töötaks seal näiteks.) Aga juba saali uksest tuimil pilgel ja surmvaikselt välja komberdavaid inimesi oli kummaline vaadata. Pole kunagi kinosaalis sellist vaikust kuulnud, tavaliselt ikka hakatakse riidesse panema, muljetama. Nüüd aga oli peaaegu haudvaikus, mõni sosin, siis mindi vaikselt eri suundadesse laiali nagu tõvekandjad. Nagu mingi ühine rusutus, mida kõik jagavad. Apollo ustest sisenedes oli mul tunne, et kohe hakkab kõlaritest Wagneri "Tristan ja Isolde" tulema, siis aga tuli ülejäänud keskus ja seal võttis jalad lihtsalt põlvist nõrgaks. Edasi nagu unes, kus sina oled tõesti maailma lõpu üle elanud/läbi elanud ja kõik teised on kusagil kaugel kaugel ja täiesti arusaamatud. Täna oli veel ju sügisjooks ka. Üks kummalisemaid elamusi....

pole blogiteema

Film ise oli kuratlikult hea tegelt. Kuratlikult.

Heia!

Mul on hoomamatu kirjutamissoov.
So here comes:

Islandi bänd Hjaltalin "Feels like sugar"

Live's oli lahedam, nad esinesid Islandi päeval GAG-i hoovis. Mulle tuli meelde, et kui ma nende plaati kodus mängisin, ütlesid sa, et see on muusikali-muusika. Aga ma võin sulle ikka plaadi ümber kirjutada. Tee nimekiri või midagi... :D

It feels like sugar, but tastes like rain
And it's just like living, but without the pain

Oh, aga tantsida sai selle ja teiste järgi hullumeelselt, kümnest kolmeni, kuni jalad enam ei kandnud. Mis sest, et paduüksi ja üks hästi hoogsalt tantsiv purjus tšikk mulle aeg-ajalt küünarnukiga peaaegu ribidesse lajatas.

Telekast tuli täitsa OK teadussaade täna...

Ajurünnak
(ETV2 kell 17.00) 1

(Rootsi, 2008) Kui tähelepanelikud me oleme? Inimese aju viibib pideva rünnaku all: muljeid on palju rohkem, kui me suudame teadlikult vastu võtta. Sellepärast teeme valiku, millele keskenduda, ja eirame kõike, mis antud hetkel näib ebaolulisena. Kui tähelepanematud me siis ikkagi oleme? Kas märkame, et ruumis, kus me hiljuti viibisime, on värv muutunud? Sellele küsimusele vastust otsides palub saatejuht Henrik Fexeus rühmal inimestel osaleda katses, mis katseisikute teada on suunatud kujutiste äratundmise uurimisele.

Päris lahe. Inimene viidi tuppa kaheks minutiks ja siis viidi samma tuppa ja kästi erinevusi leida. Tuba oli kokkupandav, nii et kõik muu peale seinte oli suht täpselt samamoodi, üks pilt oli ka vist erinev. Vaataja jättis kõik pildid meelde, aga seinavärvi muutumist ei pannud tähele. Hiljem viidi (teised) inimesed tuppa, kus olid lihtsalt kaks tooli ja postament ja lagedad seinad, enne hallid ja siis räigelt punakad ja nad ütlesid, et suurim muutus oli, et tooli ja postamendi kohad olid vahetunud. Huvitav, kui mu toaseinad öösel ära värvida, kas ma paneksin hommikul tähele?
Kuidagi seostub see minu jaoks kooliga ka- vahel peab nii palju detaile teadma, et üldine pilt jääb tähelepanuta. Kahjuks.

& Something macabre
Memokraadist, Daniel Vaarik (kelle esseid me ikka kirjanduses loeme)

"Kriitikud on juhtinud tähelepanu, et tõenäosus terroriaktis surma saada on maailmas keskmiselt väga väike, umbes sama väike kui endale kogemata pastakaga ninna lüüa ja palju väiksem kui basseini ära uppuda. Ometi on terroristlik agenda see, mida meediat jälgides võiks pidada teisele poole mineku peamiseks põhjuseks või vähemalt valdavaks ohuks meie heaolule.

Võitlus terrorismi vastu võtab ka reaalsuses märksa suuremaid ressursse kui võitlus palju suuremate, kuid vaiksemalt levivate surmapõhjustega ning inimesed on valmis loobuma oma vabadustest, kaasa arvatud vabadusest mitte tunda turvatöötaja kätt vales kohas – kõik selle nimel, et moes olevat ohtu vältida. Nii suur on selle suhtumise jõud, et maailma võimsaim riik on terrorismi ja sellega võitluse agenda tõttu täna muutunud tundmatuseni ja samal ajal vajumas kreeni kõigi teiste lahendamata põhjuste ripneva korba all.

Snippets, possibly boring

"Books are published at such a rapid rate that they make us exponentially more ignorant. If a person read a book a day, he would be neglecting to read four thousand others, published the same day." (p. 22)

"Our simple physical limitations make it impossible to read 99.9 percent of books that are written." (p 30)"

"Confronted with the choice between having time and having things, we've chosen to have things. Today it is a luxury to read what Socrates said, not because the books are expensive, but because our time is scarce. Today intelligent conversation and contemplative leisure cost infinitely more than the accumulation of cultural treasures. We now have more books than we can possibly read. The knowledge accumulated in our print culture infinitely surpasses the learning of Socrates. In a survey of reading habits today, Socrates would score low. His scant scolarship and his lack of academic titles, foreign languages, resumé, and published work would prevent him from competing for important posts in the cultural bureaucracy, which would confirm his criticism of the written world: The simulation and credentials of learning have come to carry more weight than learning itself."

Gabriel Zaid "So many books"
(pages 37-38)
(Sokrates ilmselt ei lugenud palju, kui üldse. Ta käis mööda Ateenat ringi ja küsis inimestelt küsimusi, kui ma ajaloo-kirjanduse tunde mäletan :D. Tema sõnad pani hiljem kirja Platon või keegi teine.)

"The cultured are capable of owning thousands of unread books without losing their composure or their desire for more"

Nautike muusikat ka, mu uus lemmikbänd praegu.
Siin on lahedaid indibände veel

Ja lõpetuseks, sest nii see on, nagu mu vanaemale meeldib öelda:

"What does it matter how cultivated or up-to-date we are, or how many thousands of books we have read? What matters is how we feel, how we see, /---/, whether reading makes us, physically, more alive." (p 24)