1 raamat, 1 film, 1 spinatipirukas

...
Loen parajasti veerandtunni kaupa Vargamäed ("Tõde ja õigust"), alaline segadus "Vihurimäega" on raamatu pealkirja pisut kohandanud... üldse, Vargamäega olen ma scrabble's ükskord kõigile tuule alla teinud. Ega igav ei olegi, tegelikult, lihtsalt kulgeb ühest heinateost teise ja vahepealsest pole nagu juttugi, on laps, tuleb teine, asi see ära ei ole. Juba tekib Piibeleht all ja see teine (pean guugeldama, kuigi "Pisuhända" oma 5 korda näinud), Vestman, peal tunne. Siuke korralik naabritega kiusuajamine, loodan, et väikeste variatsioonidega. Vähemalt pole veel muruniidukeid ja trimmereid, millega naabri und ära ajada, kuigi lehmadega saab ka igasugu asju korda saata.

Hommiku poole käisin "Melanhooliat" vaatamas, filmist endast ei räägi (kuigi ega ma nende kommenteerijate rõhuasetusega, mida ma lugenud olen, päris rahul ei ole. Aga sellest filmist polegi mõtet kirjutada. Vähemalt filmianalüütiliselt mitte. Minu arust, muidugi.), aga pärast minna vanasse heasse Tallina... väga kummaline tunne. Kinosaalist väljudes oli veel okei (Artises on mõnus vaikne ja rahulik, hea meelega töötaks seal näiteks.) Aga juba saali uksest tuimil pilgel ja surmvaikselt välja komberdavaid inimesi oli kummaline vaadata. Pole kunagi kinosaalis sellist vaikust kuulnud, tavaliselt ikka hakatakse riidesse panema, muljetama. Nüüd aga oli peaaegu haudvaikus, mõni sosin, siis mindi vaikselt eri suundadesse laiali nagu tõvekandjad. Nagu mingi ühine rusutus, mida kõik jagavad. Apollo ustest sisenedes oli mul tunne, et kohe hakkab kõlaritest Wagneri "Tristan ja Isolde" tulema, siis aga tuli ülejäänud keskus ja seal võttis jalad lihtsalt põlvist nõrgaks. Edasi nagu unes, kus sina oled tõesti maailma lõpu üle elanud/läbi elanud ja kõik teised on kusagil kaugel kaugel ja täiesti arusaamatud. Täna oli veel ju sügisjooks ka. Üks kummalisemaid elamusi....

pole blogiteema

Film ise oli kuratlikult hea tegelt. Kuratlikult.