Lõpetasin just Neil Gaimani "Anansi boys" lugemise, nii sügise alguse puhul. Osaliselt kuna see kattub müütide-ümberjutustuste-edasiarenduste teemaga (Anansi on Aafrika ämblik-jumal (ei, mitte ämblikmees, või noh, ta on ämblik ja mees küll, aga...)), osalt kuna ma ei suutnud võõrkeelse kirjanduse osakonnas midagi muud valida. Mulle ei meeldi seal.
Esimene asi, mis raamatu juures silma torkas, on peategelase peaaegu uskumatu käpardlikkus, nagu see ilmselt ongi mõeldud olema. Mulle isiklikult käib pisut närvidele, isegi kui algusest peale on selge, et käpardlus on arengu alguspunkt. Umbes selle mõttega, et mida allaheitlikum ja piinlikum alguses, seda suurema hüppe saab lõpuks teha. Aga erinevalt tavalisest piinlikkusttekitavast peategelasest, on Fat Charlie täitsa loetav ja mingil hetkel hakkas raamat päris kaasa haarama, kuigi rohkem ebaloomuliku teemaarenduse pärast.
Fat Charlie on jumal Anansi (umbes kelmuste ja ninapidivedamise jumal) poeg ja kõigi jumalate vastand- kardab kohutavalt esinemist, tähelepanu, ei oma ühtegi võimet. Ei usu jumalaid. Teeb maailma igavaimat tööd. Kui ta isa sureb, tuleb aga välja, et tal on vend Spider, kes on omakorda tema vastand- esineb igal võimalusel, laiab ringi, kasutab igal võimalusel väikseid jumalikke nippe. Näiteks õpetab Hollywoodis peolistele vee peal käimist. Ning paneb universumi uskuma, et ta on Fat Charlie ning sehkendab tolle kihlatuga. Mispeale Charlie võtab end kokku ja palub üleloomulikult maailmalt abi tülikast vennast lahti saamiseks ja kogu selle põhjustatud jama jooksul jõuab oma esialgsed äpu-omadused hüljata. See, kui sada roosat flamingot korraga ründavad, pole mingi naljaasi.
Tegelikult ei ole sugugi halb raamat. Hea meelelahutus.
No comments:
Post a Comment