Mikromajad

Stseene sellest, kui lahe oleks olla arhitekt Jaapanis ja kui pisikesi maju nad teha oskavad, kuigi need on muidugi luksuselamud, aga netist muid pilte ei leidnud. Veel. Rääkimata sellest, et elada saab ka nende nn kapselhotellides (alumine pilt). Minu arust on tore.

ja see mööblikomplekt on veel omamoodi mõnus asi- tee sellest kas või iga päev uus sisustus :D

Liblikas, kel nina vastu klaasi

heiahei,

olen oma pisikese elukese jooksul näinud umbes paari-kolme dokumentaali/dokumentaalsarja/noh, midagi tõsielulist, mis mind sõnatuks võtab ja teleka ette kleebib. Kleebivad nii, nagu tavaliselt muud saated üldse ei suudagi. Lummavad või kohutavad. Löövad panniga piku pead. Võtavad silmist pimedaks.

Tavaliselt ma ei ole dokumentaalifänn (sel aastal vaatasin esimest korda Pärnu dokfestivali filme etvst), ma pigem põgenen reaalsuse eest ja vaatan ulmet või fantaasiat, kui vähegi saab. (Avastasin, et showtime näitab "Falling skies'i" ja vahepeal näitas Universal "Trifiidide päeva" ja mingeid veel, mida ma paraku ei tabanud ja siis ma vaatan mingist discoveryst "Müüdimurdjaid" ja etvst Jamie kokkamist. Ja "Sherlock"-i tänapäevast versiooni talvel lihtsalt jumaldasin.)


I Þorfinnur Guðnasoni ja Andri Snær Magnasoni dokumentaalfilm "Dreamland"

Tohutult mõjuv dokumentaal Islandist - loodus, energia, manipuleerimine. Aga MITTE IGAV, ausalt, see pole üldse igav. Lummavad kaadrid ja hinge valutamavõtvad tõdemused. Sellised, mida kuulda ei taha, mis haiget teevad, isegi kui see pole meile sugugi lähedal. Film, mida ma tahaks koolis geograafiatunnis energiat õppides näidata, kui ma ei kardaks, et suurem osa mu klassikaaslasi mind pärast kiruvad ja ei teaks, et päris geograafiasse kuuluvast on tegelikult üpris vähe juttu. Ja peale selle pole mul enam geograafiatunde.

II Üks dokumentaalsaade Tokyo arhitektuurist

- õigemini sellest, kui pisikestele pindadele sealmail ehitatakse ja kui väikesed on tavalised korterid- minu tuppa mahuks terve perekond. Väga silmiavav saade sellest, kuidas me siin põldude vahel tegelikult ruumi raiskame ja kui vähe tegelikult inimesel ruumi vaja on. Muidugi, eestlased on laiutama harjunud ja isiklikku ruumi peab kahe meetri jagu kogu aeg ümber olema, aga tegelikult saab elada ja hästi elada, rõhutan, palju pisemates võimalustes. Need polnud mingid uberikud, vaid korralikud korterid, mis lihtsalt kasutasid kõik võimalused ära (panipaigad seintes, põranda all, erinevad kokkulükatavad lauad-köögivärgid jne. Akente ümber peeglid, kust taevast näeb ja mis valgusefekti suurendavad jne.) Väga väga lahe.
Kes meist mõtleks kõnniteeserva (parim vaba krunt) 4 meetrit pika ja 2 meetrit laia ühest otsast kitseneva maja ehitada? Aga elada poleks küll midagi viga. Kuigi, suurem osa nii ekstreemsed polnud, ikka tavalisemad, kortermajades ja nii.


III BBC dokumentaalsari "Britain from above"

www.bbc.co.uk/britainfromabove. Sattusin täna soomest nägema ja olen vaimustuses.
Natuke geoloogiat, kliimat, ornitoloogiat, inimeste liikumistrajektoore ja kõike muud väga südamliku ja selge jutuga saatejuhi ja vastavate spetsialistide toel. Ei, päriselt, ma armusin sellesse saatesse. Ja tahaks selle deltaplaani-mootorratta-ja-ventilatsiooni ristandiga lennata (ingl. k ultralightiks kutsuti). Ma istun harva nii vaikselt ja korralikult ja kogu mõtetega seal olles teleka ees, kui seda vaadates. Igatahes ühtegi meelelahutuslikku saadet ma küll nii ei vaata ja ometi oli see palju parem meelelahtus.

IV "It might get loud"- Jack White, Jimmy Page & the Edge

Vapustav film muusikast. Ooo, kuidas ma seda uuesti vaadata tahaks.

V 21. augustil Katusekinos Islandi päeva raames Sigur Rósi dokumentaal "Heima" (Kodu), mis on jälle väga lahe ja nukker ja südamlik muusikadokumentaal.
Ise kavatsen üle vaadata ja soovitan teistele ka, kellele selline muusika meeldib. Kui tahaks, aga ei saa, (vihje tuttavatele:D), siis mul on dvd ka.

Lisaks mäletan mingit head dokumentaali lindude rändest, prantsuse oma (Le peuple migrateur vist), ja eelmise aasta Matsalu festivalil oli mingi väga õõvastav dokumentaal vaalade hukkumisest Vahemere jm tihedates kaubandusvetes. See oli võigas ja südantlõhestav. Nii et tegelikult hea.

...

Artur Alliksaar “Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega”

Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!

Sobib mu meeleoluga nagu miski kuhulegi mujale.

Kui ma tahan mõelda, mõelda kiirelt nagu lendkalad, ma jooksen

Kui ma tahan mujal olla, trambin üle põranda nagu määratu elevant,

ma ei tea, kas naabrite kõrvad sellest valutavad

või ei oskagi nad seepärast flööti mängida?

Luuletus tegelikult leitud laiskademeetodil - tartu raamatukogu luuleleiust http://luuleleid.wordpress.com/

Traktoritega tapeet, lagunev maja

Tegelikult olen juba täitsa pikka aega arvuti läheduses, aga kordamööda töö ja muu, muu ja töö, ammuuuu. Ameeriklased teevad halbu saateid teistest ameeriklastest ja mina kulutagu kuuekaupa tunde selleks, et neid edaspidi ja tagurpidi vaadata. Oh, joy. Sellegipoolest peaksin ma kurtmise täielikult unustama. Kui, siis maailma, mitte enda pärast. Nii on, et
lagunenud majadel on ilusad tapeedid ja härdunud seinad,
olen taastanud lootuse kusagil endas teha taas seda, mida ma armastan
ja mitte varjata.
Unenägudes pole ma sageli mina ise,
elus käin, võõraste teedevõrk päis

No, that was not meant as a poem

Loen nii tagavaraks vanemaid postitusi üle, möödaminnes (mõtlesin, et mine tea, kaua see internet neid alles hoiab ja tegelikult tahaks ehk kunagi lugeda, nii et salvestan arvutisse ka), väga imelik ja lahe korraga- kõik tuleb eredalt meelde, samas oleks nagu väga ammu olnud ja kuupäevi vaadates, kui lähedal. Ja üldse ajaliselt segadusseajav. Aga noh, kirjutab inimene, kes räägib kogu ajast enne kolm aastat tagasi(ja possibly ka sellest) kui "ammust", "lapsepõlvest" või "kui ma veel laps olin" kuigi, ma kinnitan, tean väga hästi, et ma ikka veel lapsene olen. Minu jaoks on aeg alles kujutlus, mida ma parem ei kujutle. Nii ma käingi ringi ja pole ikka veel anime-manga-sõltuvusest vabanenud.

Mõtlen ka, et mul pole halli aimugi, kes seda loevad

Kõlab kõhedalt

Minu jaoks on blogi vahend, millesse kirjutada, kui suur kirjutamiseisu peale tuleb, kuhu kirjutada, kui mõnd elamust jagada tahaks või mõnd jubedust maandada. Ma armastan kirjutamist, aga niisama pliiatspaberile või arvutis dokumenti päevaelamusi kirjutada pole isu. Kuidagi õnnetu tunduks, kuidagi... eks ma ole oma ajast rikutud. Kõike tuleb jagada, vähemalt kellegagi. nagu üks sõber kunagi imestas: "Miks sa nii korralike märkmikke pead, kui keegi peale sinu neid ei loe?" Aga ma lihtsalt armastan ilusaid ja korralikke märkmikke pidada. (Ja olen alati mõelnud, et mis siis, kui keegi loeb.) Mitte, et sellepärast ilusaks teeks, ilu on mu enese pärast, olen ses suhtes väike maniakk. Tegin blogi, et siis, kui tahaks, saaks kirjutada (lobiseda alati ei saa) ja pealegi jääks veel alles ka. Teadmine abstraktsetest lugejatest sunnib tihemini klaviatuuri kasutama ja midagi kirjutama, mis muidu kusagil mõttesahtlis kopitaks. Alati meelelahutus, mitte päevik või päevaraamat, mis iga päeva tegemisi lahti kirjutaks.
Vahel ma mõtlen, et miks, aga suurem osa ajast mõtlen, et kui mina armastan teiste blogisid lugeda, siis oleks ainult aus midagi vastu anda, eriti, kuna sõnu puudu ei tule.

Tegelikult ei kavatsenud ma seda kirjutada, aga kell hakkab pool kaks saama ja mõte jookseb siia-sinna nagu purjus autojuht. Näete, ma ei tea, miks ta autojuhi jooksma pani