Traktoritega tapeet, lagunev maja

Tegelikult olen juba täitsa pikka aega arvuti läheduses, aga kordamööda töö ja muu, muu ja töö, ammuuuu. Ameeriklased teevad halbu saateid teistest ameeriklastest ja mina kulutagu kuuekaupa tunde selleks, et neid edaspidi ja tagurpidi vaadata. Oh, joy. Sellegipoolest peaksin ma kurtmise täielikult unustama. Kui, siis maailma, mitte enda pärast. Nii on, et
lagunenud majadel on ilusad tapeedid ja härdunud seinad,
olen taastanud lootuse kusagil endas teha taas seda, mida ma armastan
ja mitte varjata.
Unenägudes pole ma sageli mina ise,
elus käin, võõraste teedevõrk päis

No, that was not meant as a poem

Loen nii tagavaraks vanemaid postitusi üle, möödaminnes (mõtlesin, et mine tea, kaua see internet neid alles hoiab ja tegelikult tahaks ehk kunagi lugeda, nii et salvestan arvutisse ka), väga imelik ja lahe korraga- kõik tuleb eredalt meelde, samas oleks nagu väga ammu olnud ja kuupäevi vaadates, kui lähedal. Ja üldse ajaliselt segadusseajav. Aga noh, kirjutab inimene, kes räägib kogu ajast enne kolm aastat tagasi(ja possibly ka sellest) kui "ammust", "lapsepõlvest" või "kui ma veel laps olin" kuigi, ma kinnitan, tean väga hästi, et ma ikka veel lapsene olen. Minu jaoks on aeg alles kujutlus, mida ma parem ei kujutle. Nii ma käingi ringi ja pole ikka veel anime-manga-sõltuvusest vabanenud.

Mõtlen ka, et mul pole halli aimugi, kes seda loevad

Kõlab kõhedalt

Minu jaoks on blogi vahend, millesse kirjutada, kui suur kirjutamiseisu peale tuleb, kuhu kirjutada, kui mõnd elamust jagada tahaks või mõnd jubedust maandada. Ma armastan kirjutamist, aga niisama pliiatspaberile või arvutis dokumenti päevaelamusi kirjutada pole isu. Kuidagi õnnetu tunduks, kuidagi... eks ma ole oma ajast rikutud. Kõike tuleb jagada, vähemalt kellegagi. nagu üks sõber kunagi imestas: "Miks sa nii korralike märkmikke pead, kui keegi peale sinu neid ei loe?" Aga ma lihtsalt armastan ilusaid ja korralikke märkmikke pidada. (Ja olen alati mõelnud, et mis siis, kui keegi loeb.) Mitte, et sellepärast ilusaks teeks, ilu on mu enese pärast, olen ses suhtes väike maniakk. Tegin blogi, et siis, kui tahaks, saaks kirjutada (lobiseda alati ei saa) ja pealegi jääks veel alles ka. Teadmine abstraktsetest lugejatest sunnib tihemini klaviatuuri kasutama ja midagi kirjutama, mis muidu kusagil mõttesahtlis kopitaks. Alati meelelahutus, mitte päevik või päevaraamat, mis iga päeva tegemisi lahti kirjutaks.
Vahel ma mõtlen, et miks, aga suurem osa ajast mõtlen, et kui mina armastan teiste blogisid lugeda, siis oleks ainult aus midagi vastu anda, eriti, kuna sõnu puudu ei tule.

Tegelikult ei kavatsenud ma seda kirjutada, aga kell hakkab pool kaks saama ja mõte jookseb siia-sinna nagu purjus autojuht. Näete, ma ei tea, miks ta autojuhi jooksma pani