Liblikas, kel nina vastu klaasi

heiahei,

olen oma pisikese elukese jooksul näinud umbes paari-kolme dokumentaali/dokumentaalsarja/noh, midagi tõsielulist, mis mind sõnatuks võtab ja teleka ette kleebib. Kleebivad nii, nagu tavaliselt muud saated üldse ei suudagi. Lummavad või kohutavad. Löövad panniga piku pead. Võtavad silmist pimedaks.

Tavaliselt ma ei ole dokumentaalifänn (sel aastal vaatasin esimest korda Pärnu dokfestivali filme etvst), ma pigem põgenen reaalsuse eest ja vaatan ulmet või fantaasiat, kui vähegi saab. (Avastasin, et showtime näitab "Falling skies'i" ja vahepeal näitas Universal "Trifiidide päeva" ja mingeid veel, mida ma paraku ei tabanud ja siis ma vaatan mingist discoveryst "Müüdimurdjaid" ja etvst Jamie kokkamist. Ja "Sherlock"-i tänapäevast versiooni talvel lihtsalt jumaldasin.)


I Þorfinnur Guðnasoni ja Andri Snær Magnasoni dokumentaalfilm "Dreamland"

Tohutult mõjuv dokumentaal Islandist - loodus, energia, manipuleerimine. Aga MITTE IGAV, ausalt, see pole üldse igav. Lummavad kaadrid ja hinge valutamavõtvad tõdemused. Sellised, mida kuulda ei taha, mis haiget teevad, isegi kui see pole meile sugugi lähedal. Film, mida ma tahaks koolis geograafiatunnis energiat õppides näidata, kui ma ei kardaks, et suurem osa mu klassikaaslasi mind pärast kiruvad ja ei teaks, et päris geograafiasse kuuluvast on tegelikult üpris vähe juttu. Ja peale selle pole mul enam geograafiatunde.

II Üks dokumentaalsaade Tokyo arhitektuurist

- õigemini sellest, kui pisikestele pindadele sealmail ehitatakse ja kui väikesed on tavalised korterid- minu tuppa mahuks terve perekond. Väga silmiavav saade sellest, kuidas me siin põldude vahel tegelikult ruumi raiskame ja kui vähe tegelikult inimesel ruumi vaja on. Muidugi, eestlased on laiutama harjunud ja isiklikku ruumi peab kahe meetri jagu kogu aeg ümber olema, aga tegelikult saab elada ja hästi elada, rõhutan, palju pisemates võimalustes. Need polnud mingid uberikud, vaid korralikud korterid, mis lihtsalt kasutasid kõik võimalused ära (panipaigad seintes, põranda all, erinevad kokkulükatavad lauad-köögivärgid jne. Akente ümber peeglid, kust taevast näeb ja mis valgusefekti suurendavad jne.) Väga väga lahe.
Kes meist mõtleks kõnniteeserva (parim vaba krunt) 4 meetrit pika ja 2 meetrit laia ühest otsast kitseneva maja ehitada? Aga elada poleks küll midagi viga. Kuigi, suurem osa nii ekstreemsed polnud, ikka tavalisemad, kortermajades ja nii.


III BBC dokumentaalsari "Britain from above"

www.bbc.co.uk/britainfromabove. Sattusin täna soomest nägema ja olen vaimustuses.
Natuke geoloogiat, kliimat, ornitoloogiat, inimeste liikumistrajektoore ja kõike muud väga südamliku ja selge jutuga saatejuhi ja vastavate spetsialistide toel. Ei, päriselt, ma armusin sellesse saatesse. Ja tahaks selle deltaplaani-mootorratta-ja-ventilatsiooni ristandiga lennata (ingl. k ultralightiks kutsuti). Ma istun harva nii vaikselt ja korralikult ja kogu mõtetega seal olles teleka ees, kui seda vaadates. Igatahes ühtegi meelelahutuslikku saadet ma küll nii ei vaata ja ometi oli see palju parem meelelahtus.

IV "It might get loud"- Jack White, Jimmy Page & the Edge

Vapustav film muusikast. Ooo, kuidas ma seda uuesti vaadata tahaks.

V 21. augustil Katusekinos Islandi päeva raames Sigur Rósi dokumentaal "Heima" (Kodu), mis on jälle väga lahe ja nukker ja südamlik muusikadokumentaal.
Ise kavatsen üle vaadata ja soovitan teistele ka, kellele selline muusika meeldib. Kui tahaks, aga ei saa, (vihje tuttavatele:D), siis mul on dvd ka.

Lisaks mäletan mingit head dokumentaali lindude rändest, prantsuse oma (Le peuple migrateur vist), ja eelmise aasta Matsalu festivalil oli mingi väga õõvastav dokumentaal vaalade hukkumisest Vahemere jm tihedates kaubandusvetes. See oli võigas ja südantlõhestav. Nii et tegelikult hea.