Syvi, kirjutasin. Suvi. Saab istuda pingil, hajameelselt varbaga kukalt sügades.
What a pleasure.
Kirjutada, kirjutada midagi muud peale "Kuidas läheb?" ja kuulda "
How are you?" ja öelda, et hästi läheb hästi.
Oh, thank you, thank you very much. Tahaks tantsida, tahaks olla ploomipuu otsas. See et ma ajan segast ka, mõistate. On öö ja ma tahan kõigest kirjutada, millest ma pole viitsinud kirjutada, seda hetkepoeesiaga segades. See on see ploomipuu värk. Akna taga on mul tegelikult hoopis pirnipuu. See ei õitse, ma vist ei pannud isegi tähele, kui see õitses. Harjumus on surmav.
Olen lubanud endale mitte kunagi tüdimust tunda.Need kaks laulu on nagu lugu: üks minekust ja teine hävingust
Ma tõlkisin need kunagi ja kirjutasin päevikule
Seda oli ilus lugeda, kui midagi ei meenunud
Lugesin üleelmisel nädalal taaskord David Mitchelli "Pilveatlast". Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma... selle lugemine nõudis mult pea ületamatut võitlust iseendaga vaheldumisi kõhukrampidega selle ilust. Õigemini, kuna see koosneb kuuest eri žanrist ja stiiliga loost, on mõni neist tohutult lähedane, samas kui teine jätab külmaks, aga kõik nad moodustavad uskumatult ühtse terviku. Ma lugesin seda ja õhtul õhkasin emale telefonis: "Ma jumaldan seda, aga kahetsen samal ajal, et mina ei saanud sellele ideele tulla". See on tõsi. Ma tahaksin omada sellist ideed, minu omad aga paraku tulevad lausekaupa, kui ma just Heinsaart lugedes magama ei jää. See aga on teine lugu. Mu lemmikosa- Rober Frobisheri kirjad- meenutab mulle miskipärast ka üüratult Baricco "Ookean merd", mu esimest n-ö suurteraamatut, mida ma jumaldasin, ja "Siidi" ehk ka, kuigi seda ma ei mäleta, ja Pascal Quignard'i "Kõiki maailma hommikuid". Need on minus kõik ühe raamatu staatuse omandanud. Ja Delereme'i "Terve pühapäeva oli vihma sadanud" läheb pealkirjaga ka kuidagi samasse ooperisse. See on armas, muidu, Pariisi vanahärrast, kes kogu aeg
on. Kõik see on üpris uskumatu. Ja ma pean veelkord ütlema, et ma armastan Shakespeare'i kõnet. Pärast räägin ma mitu päeva riimis ja rütmis ja tunnen end kuradima hästi.
Ma kirjutaks siia midagi riimuvat, aga no ei tule, kui ei loe. Aga Hamleti monoloog on peas. Eestlaste trumpkaart inglaste seas.
Praegu kuulan vaheldumisi:
-Taavi Peterson "Tibet ocean" ja "Mother Why"
- Kosmoseratsanik " Kuni veel jõuad"
- August Hunt "Unistus"
Tahtsin jagada seda toredat saavutust,mis mul noorpõlve (Heh, nagu mul seda oleks. Aga no ütleme 14-15) luuletamisele mõeldes alati tsiteerub. Üks väheseid, mis mul siiani meeles on.
Mu hingel on kymme korstent,
kymme keldrit ja pesukööki,
kymnel laval on kymme mõtet
võistlemas niisamamuidus
hinge keristele valusat vahtu loopides,
olen hunt
olen hunt, hallivatimees,
-naine, vabandust, -isik,
olen hunt ja minu metsas ei ole teid,
liblikad söövad punaseid lilli ja rebaseid
ja vanaema majas on voodi all kirves.
Kymnest korstnast tõuseb sudu ja silmavett
ning tahm ajab lõõrid umbe
ning toss ajab mõtted vette,
tiiki, tiiki, konnadega.
saun köeb, lauldes tuleleekide laulu,
punane kukk katusel kireb ning mina olen hunt
jooksen kuuskede vahel kaasikus ringiratas
otsides tõde männiokastest.
See
on tegelikult päris lõbus. Imelikul kombel on mu lemmikud kõik tehtud mitu aastat tagasi. Praegu ma luuletan vähe. Kui üldse. Pigem üldse.
Selle siinse kohta võib öelda, mis tahab. Ma olen immuunne nagu juunisääskedele.
Lasin neil end hammustada (Jah, minu sääskedel on hambad, on terve suutäis teravaid hambaid. Miks mitte? Kui kärnkonnad võivad kannatusekeeli pingutada, võivad ka sääsed hammustada) ja ena! (seda küsitakse kogu aeg ristsõnades. Ennäe, on kirjas ja vastus on ena! kuigi ma tahaks kae! kirjutada. Tegin vahepeal terve vihikutäie) ma jäin ellu ja ei sügelenud sugugi. Kuigi ladusin pool päeva puukuuris puid, veheldes sääskedega, nagu harjutaks tae-kwon-do'd. Ja ma püüdsin ahvenaid ning sõin need ära. Need olid maitsvad ja ujudes ma mõtlesin, et nende kaimud on kusagil minu all- vesi on meil seal üpris sügav, kunagi oli kolm meetrit vast täis või rohkem. Ühel öösel ma jalutasin Põlvasse, mis asus Türil. Täna ei jaluta ma kuhugi. Mu tuba on nii ilus, et iga päev astun sisse ja tahan põlvili laskuda ja maad suudelda ja öelda, et kuidas see saab minu tuba olla. Üks sõber ütles, et see on nagu korter. Kui selle saaks majast eemaldada ja mujale transportida, poleks mingit ülikooli-aegset korteriprobleemi. Ainult kööki ja vannituba olekski vaja.
Even if I say so myself.
Leidsin India rahvaluulest oma elu seni pikima liitsõna desoksüribonukleotiidhappe järel:
Tõesõnavõimujõelaineõõtsehõivepõimija Sarasvati
"Mõnikord laseb hämmelduse kohev jänku silmapiiri taha nii tohutu kiirusega, et kõnevõime väle hurdakoer jääbki stardipuuri talle lolli näoga järele vahtima"
Timothy Cavendish "Pilveatlasest"
Täna on toredaim päev. Ma ei tea, kas ma rääkisin liiga valjult või liiga palju, aga on, justkui oleks ma kaks nädalat kõnedieeti pidanud ja nüüd järsku saaks kõike öelda. On kaks tunnet, mida ma armastan: vabalt rääkida ja vabalt kirjutada. Mõlemate jaoks on teatud eeltingimused. Toredad inimesed näiteks :) Ühel ööl nägin unes, et meil oli klassi väljasõit Tartusse ja poisid võtsid hotellitoal heast peast ühe seina maha, nii et kõrvaltuba paistis. Ma kartsin kohutavalt, et mina pean selle kinni maksma. Unes ja elus on toredaid asju.
Minu osaks on kelmlik melanhoolia ohkega
(nii ütles Edgar "Kuningas Learis")
Melanhoolia põhjuseks on väsimus ja vastupandamatu igatsus mu pehme voodi ja kolme padja järele, ohke tekitab soov midagi mõistlikumat kirjutada ja kelmlik on mälestus headest mõtetest
autor: John Sargent,
Nonchaloir repose
