Eila ööse (1 minut üleeilsest puudu) olevat olnud suur äike. Minu toas oli akane pärani ja üksi juuksekarv ka ei liikunud. Ma ei tea, kuidas see juhtus
Käisin katusekinos Banksy filmi vaatamas ja tundus, et taevas kukub pähe ja kajakad põlevad. Kirjutasin märkmikku- õhk lõhnab nagu merrekukkunud tähed. Kössitasin üksi nagu viimane pirukas ja kaamera kõikumisest tekkis peaaegu merehaigus, kuigi filmi enese üle ei kurda.
Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.
Patarei merekindlust hakati ehitama Nikolai I korraldusel 1828. Peale valmimist 1840 hakkaski see tööle suurtükipatareina. Neljal hektaril paikneval ehitisel on olnud mitmeid funktsioone – 1867. aastast kasarm, 1920. aastast vangla ja 2007. aastast kultuuripark.
Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god
.
.
.
.
.
Täna sattusin pea ootamatult Patarei kultuuritolmule, kuigi tolmu ja tolmukoeri oli pisut rohkem kui kultuuri- näib, et paraku eelistasid inimesed vanalinnas lõnkuda või üldse ära sõita. Rahvast tilkus nagu vanaema köögikraanist, ikka kaks juurde ja üks läks ära. Vanglavalvur, see viimane, kes pileteid müüb, oli kuri nagu vanakurat ise ja päikse käes praadides sai teada kõik tema lastelaste ja naabrite sigateod. Või oleks saanud, kui oleks kuulanud. Keegi Sirje on üks väga halb inimene, tuleb välja, aga võib-olla on hoopis väga hea. Selliseid kurje vanamoore ei tasu ju uskuda, eriti kui lilled juba kaks päeva kastmata. Hiilisime temast mööda vanglasse ja siinkohal tahaks teha palve jaapani- või skandinaavia õudusfilmimeistritele- PATAREI VANGLA VÄÄRIB ENESES HEA ÕUDUKA FILMIMIST. Here, done.
Kujutaksin neid igavesi koridore suurepäraselt zombide, vaimude või ükskõik millise õudusfenomeni tallermaana. Kooruv värv, osaliselt mööbeldatud ent sassi pekstud (väike liialdus) ning laialitõmmatud toad, mõni ese veel oma algses kujus ja kohas, algsed sildid uste peal. Nagu mõni arvutimäng, kus tuleb uksest ukseni joosta ja relvaga ümber nurga piiluda, ega seal vaenlast või varandust pole. Õues on umbes 2x3 m jalutusboksid, üks pink keskel ja vangivalvurite troonikäigud pea kohal. Operatsioonisaal lõhnab ikka veel nagu haigla ja peaarsti kabinetis on kulunud kušett. Õnneks meie ringi uidates ja mitte julgedes trepist liiga kaugele minna (see on uskumatult suur, koridorid lihtsalt lähevad sirgelt ja kahel pool avatud uksed ning lõppu ei paista. Eriti kaugele ei julge minna, eriti kuna madalamal avanesid uksed vaid kottpimedatesse magalatesse. Keegi oli kunsti või kaheldava väärtusega ürituses õhkkonda kergendada ustele anekdoote kleepinud) jätkates- õnneks meie uidates raamatukogu ja poomiskambrini ei jõudnud. Pamflett, mille Kuri Tädi mu emale ja välismaalastest sõpradele pähe määris teadustas, et viimati sooritati seal hukkamine 1991. Ma ei tea, kes ja miks ja ei taha vist teada ka. Seda ruumi me ka ei leidnud, ei oleks tahtnudki leida. Väga kõhe on mõelda, et vangla võeti tegevusest maha alles 2002, kui ma teises klassis käisin. Nüüd on uued vanglad nagu luksushotellid.
Seal keskel on boksid näha ja sissepääs on kusagil seal kolmnurgas, kuigi kuidagi õnnestus meil ka merevaatega tubadesse pääseda.Haigla oli ühes ümmarguses otsas vist, sees puudus suunataju täielikult, lihtsalt pikad sirged koridorid, kahel pool uksed. Pildilt võib näha, kui pikad need olla võivad.
Patarei merekindlust hakati ehitama Nikolai I korraldusel 1828. Peale valmimist 1840 hakkaski see tööle suurtükipatareina. Neljal hektaril paikneval ehitisel on olnud mitmeid funktsioone – 1867. aastast kasarm, 1920. aastast vangla ja 2007. aastast kultuuripark.Esimesed funktsioonid polegi nii hullud. Thank god
jätkan tänase päeva lainel teises postituses
No comments:
Post a Comment