Darkness is whole

When people say that poetry is a luxury, or an option, or for the educated middle classes, or that it shouldn't be read at school because it is irrelevant, or any of the strange and stupid things that are said about poetry and its place in our lives, I suspect people doing the saying have had things pretty easy. A tough life needs a tough language- and that is what poetry is. That is what literature offers- a language powerful enough to say how it is.
It isn't a hiding place. It is a finding place.

Jeanette Winterson

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina.

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd. Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Heiti Talvik

Veniv ja lühike aeg saab täis
Kus terve tänav pidi sammuma
Läbi mu sisimate paikade
et keegi tuleks mulle vastu.

Éluard

Mu tuum on kvandid gudrooni,
Styxi veed ümber tsaaritrooni.
Glamuurselt praen nuudleid oma tares.
Olen vares, mu sõber, olen vares.

P.I. Filimonov

pildid: Dan Hillier

pine-eyes

I went out for new wounds
that might float on the old like water-lilies

(In the ancient sea that I knew

the world will now have sunk
with its two slanting masts out of the water

And I, as if real, will still be writing).

Odysseus Elytis
"Journal of an unseen April"
page 45
&
Marumiyan

Mõtted tuuletõmbega õue

Jõudsin võib-olla oma värinatekitajatele jälile. Mul on ühes toas pesunöörile postkaardid riputatud ja kui vaikne olla, klõbisevad need vastamisi ja tantsivad õhuliikumises. Huvitav efekt. Loen viie lehe kaupa raamatuid, elan kahe kampsuni sees, kuigi sooja on 20 kraadi. Ingveritee on imelik. Kibekas. Kolm raamatut korraga, kolm lehekülge lahti, kolm tassitäit külma teed. Kas teadsite, et tolmuimeja rikub wifit- naabrid imevad tolmu, wifi ei tööta. Jah, ma kuulen, kui naabrid tolmu imevad. Täna nagiseb neil üks põrandaplaat.

Pildid on Saeko Takagilt

Plaksudes kui vibunöör
sureb kala, kes vee seest veeti,
suutmata kugistada
planeeti
õhust ja särast

Élouard

vabandust, seekord napib mu tükil ülesehitust napib laadi, ma ei tea, on seda näha, ent tavaliselt on mul päris selge, mis sorti asjad kokku panna. Ma üritasin. Eks ülehomme saan teada. Bear with it, my dears. Kunagi tegin ma endast sellise pildi nagu seal ülal.

Põrandatel on sõrmed vaheliti ja ma kuulan

Värisen, kuigi külm ei ole. Iga päev. Loen iga päev luuletusi ja kirikukirju. Söön. Kogun. Täna ei olegi unine. Telekast tulevad mõrvad. Raamatuid on liiga palju liiga palju korraga ma lähen lõhki ma. Muudkui otsin otsin otsin. Muudkui tahan magada, magan, ei maga. Susserdan veebis ja kogun ja kogun.

Lappasin Jaapani kaasaegse illustratsiooni raamatut, sealt ka selline kunstnik.
Nimi on Marumiyan.
Homme mõni järgmine, kui ma viitsin.
Aga praegu on raske kirjutada. Sõnad on tuhmunud, nad ei taha must lahkuda.
Aga vähemalt on maailmas pildid ja teiste sõnad.

What you are pursuing is meaning- a meaningful life. There's the fate, the draw that is yours, and it isn't fixed, but changing the course of the stream, or dealing new cards-that's going to take a lot of energy. There are times when it will go so wrong that you are barely alive, and times when you realise that being barely alive, on your own terms, is better than living a bloated half-life on someone else's terms. The pursuit isn't all or nothing- it is all AND nothing.

The map has more than one route. The map that is the unfolding of the self is not exactly leading anywhere. The arrow that says you are here is your first coordinate. There is a lot you can't change when you are a kid, but you can pack for the journey.

Jeanette Winterson, "Why be happy when you could be normal" p 25

Ja minul läheb kõik hästi, ei ole tunnet, ei ei ela. Lihtsalt see on ilusasti öeldud. Ja aeg-ajalt tunnevad kõik nii, kas pole?

täiesti sõnatu

Pole kuidagi olnud seda hetke, mil kirjutada. Olen ennast ületanud, ennast ülendanud ja iga päev millegi asjalikuga tegelenud, isegi kui selleks on kell 12 öösel süüa tegemine, nagu eile juhtus. Nojah, mis teha, kui päeval ikka ei olnud seda tunnet, et hakkaks tegema.

Murelikele sugulastele: kõik on parimas korras, ainult neli päeva järjest riisi süüa on pisut tüütu ja hilinema kipun ka. Aga no minu ajaline optimism on kurikuulus, kuigi vajadusel lülitub ikka välja (veel?). Lihtsalt maailma aeg-ruumilised eripärad ei lange minu ettekujutusega kokku.

Nojah. Muudkui loen siin ja kirjutan ja teen seda-teist-kolmandat.

Nii ei olegi nagu suurt midagi öelda hetkel

Head uut aastat!
Tagasi kodus ja varsti kirjutan taas,
seni kõike kõige paremat soovides
Ann-Lee