Pole kuidagi olnud seda hetke, mil kirjutada. Olen ennast ületanud, ennast ülendanud ja iga päev millegi asjalikuga tegelenud, isegi kui selleks on kell 12 öösel süüa tegemine, nagu eile juhtus. Nojah, mis teha, kui päeval ikka ei olnud seda tunnet, et hakkaks tegema.
Murelikele sugulastele: kõik on parimas korras, ainult neli päeva järjest riisi süüa on pisut tüütu ja hilinema kipun ka. Aga no minu ajaline optimism on kurikuulus, kuigi vajadusel lülitub ikka välja (veel?). Lihtsalt maailma aeg-ruumilised eripärad ei lange minu ettekujutusega kokku.
Nojah. Muudkui loen siin ja kirjutan ja teen seda-teist-kolmandat.
Nii ei olegi nagu suurt midagi öelda hetkel
Nojah. Muudkui loen siin ja kirjutan ja teen seda-teist-kolmandat.
Nii ei olegi nagu suurt midagi öelda hetkel
No comments:
Post a Comment