Tohutult ilus lugu

something for a calm evening

Tom Gauldi koomiksid Guardiani jaoks :)
+
täna sain toa remontimise valmis, nüüd saab mööbeldama hakata!
Elagu suvi!
(aga peab see jaanipäev ka nii kiiresti tulema)

esimese suvevihma melanhoolia on südamele toiduks
(pilt: Johannes Greenberg (Melanhoolia ongi nimi); laul: Espers- Rosemary Lane)
Meelde tulevad pikad talvised lumised bussisõidud Muugale... seda laulu kuulasin öösel
tagasiteel alati. Südamerahu laul, olgu ta psühhedeeliline folk või misiganes olla tahab.

(Oleksin Laura Veirsi July Flame'i, Vashti Bunyani rongilaulu või Joanna Newsomi kingfisheri pannud, aga neid olen juba bloogi riputanud.)

Ühel päeval ma ei läinudki magama, vaid lahkusin kodunt koos tööle tõttavate inimestega, kel pole vaheaega. Õigmini pisut enne neid, esialgu kohtasin vaid postiljone ja tänavapühkijaid... jalutasin keset Luise tänavat ja Vabaduse väljaku sõiduteed uhkes üksinduses, läksin Kadrioruni välja, seal hakkasid inimesed juba lapsi lasteaeda viima ja mina käsin ringi, teeseldes, et mul on mingi eesmärk ja kuulasin espereid. Esimest korda katsusin varbaga merd Kadrioru juures kell kuus hommikul, seltsiks aeg-ajalt vaid mõni möödasõitev hommikutrenni tegev rattur. See oli üpris sompus ja udune hommik, aeg-ajalt isegi müristas, aga kui ma kella kaheksaks koju tagasi jõudsin oli nii hea olla-
tegin pannkooke, sõin, jõin ja läksin magama.
Kell kolm tõusin jälle ja tervitasin oma uut voodit, seal, kest suurt tuba, ma nüüd magangi, kuna omas toas teen remonti.
Vot nii.

...

hei-hei

Vahepeal on olnud tervelt poolteist nädalalt suvevaheaega!
Olen nii laiselnud kui tööd teinud, täna näiteks värvisin seina ära. Nii mõnus hele ja lõhnav. Tahaks öelda, et ma kaifin värvilõhna, aga see kõlaks halvasti, nii et... jah... tegelikult see nii väga ei lõhnagi, aken on pärani lahti ja sealt uhkab külm vihmatuult. Akna pesin kusjuures ära. Patsutan iseennast õlale.
Kapis on šokolaadikooki ja ei oskagi kohe midagi öelda. Tegemist on palju olnud,
aga suuri elamusi eriti mitte (kirjutada neist ei viitsi igatahes), isegi lugeda pole veel midagi jõudnud. Kuigi kuhi on hiiglaslik ja kavatsen selle kohe kohe käsile võtta ning end vaheajal igasugu asjadest läbi närida (ma olen nagu näriline, nii et see ei väljenda tüütut tegevust). Eesotsas on igasugused suvise olemisega raamatud... Lawrence Durrell, Patrick Leigh Fermor ja raamatud, mida peaks olema lugenud ja mis on kindlasti elamusrikkad ka nagu "Fight club" ja Vonneguti "Galapagos".
Kunagi lähipäevil, võib-olla juba homme kirjutan midagi mõttekamat ka,

seniks,
hüvasti.

pildid:
Walter Sickert
ning

John Sargent

...

keemilised järelkajad:

telekas suur vastus mingile küsitlusele- NO
minu esimene mõte? lämmastikoksiid
:D

Muidu...
Öösel on täpselt parajad temperatuuri- ning valgusolud, taevas ei lähegi kunagi mustaks. Kes saaks magama minna, kui päike paistab ja linnud lõõrivad? Kell neli tõuseb kirikutornide vahelt punane päike nii, et silmaga näeb, kuidas ta liigutab. Võiks kell neli lühikeste pükstega õues istuda ja päevavalguses raamatut lugeda. Pool viis paistab juba päike. Aga õues pole pea kedagi. Teine päev peale päikeseloojangut.
Imeline ööpäev.

ja tagasi maistele radadele

ja ongi möödas see
kõik.

ees
ootab
suvi

sest facebookis on sõnalimiit

Halahoiatus
kui ei taha segaseid ahastushüüdeid lugeda, ei pruugi endasi vaadata.
Sest mu sees midagi tõesti karjub täna ja lausa viskleb etteheitekrampides.

jah tõesti. täpselt nii hull see ongi.
Ei tea, kas kogu saba ja sarvedega kusagile nurka kobida, niutsuda ja loota, et läheb mööda, või joosta ringi nagu sabata hamster ja loota, et veel annab mingid talvevarud kokku koguda. Sest homme on põrgu. Esimene pool homsest. Teine, teisest ma ju veel ei tea. Aga ma ei imestaks, kui ma pilditult kusagil päikselaigus vedeleks lootes, et tema valgusaastatetagune soojus pisut mu haavatud uhkust lapiks. Sest see on olnud uni ja unes ei jõua homne päev kunagi kätte.


Mingi täiesti tohutu hirm on keemia eksami ees. Kõik jumalad juba läbi palvetatud, et mind sest piinast säästa (mis heapärast nad hindeid peaks jagama, nii et neid ma ei küsi, kuigi võiksid mõne vastuse ikka ette öelda) ja kõige hullem, et süüdistada pole kedagi peale enda. Igavene väike laiskvorst, mühkam, tolmurull, tugitool!!! Pidin ma siis nii hilja õppima hakkama või pean ma seda siis nii väga südamesse võtma, et ilgelt kohutav tunne on, et ma mitte midagi peale 11nda klassi materjali ei oska. No kohe. Tahaks end voodi alla matta ja mitte enne aastavahetust välja tulla, aga kohusetunne näe veab ikka kraedpidi välja ja lohistab homme kooli ukse taha, pisararada järel ja mõistus paelaga kaelas mingisuguseid kopikaid kerjamas.
Soovige edu, see kuluks vähemalt südame kergenduseks ära.

15 tundi kirjandust

--- Kirjandusfestival sai läbi (ammu), tahaks midagi märkida, aga mida? Mõtlesin, et läheneks loovamalt. Ma nagunii kõigest ja kõigist kirjutada ei jaksaks, ei tahaks, ei sooviks. Oma märkmeid ei avalikusta, ent avastasin, et märkisin pea poolte esinejate puhul midagi nende hääle kohta. Ja tegin sellest komplekti. Et oleks ühtlust, sinatan kõiki, see ei tähenda kellegi puhul neist mingit isiklikku tutvust. Oma märkmikus võib ikka otse "sina" kirjutada, eks. Kirjanike hääled :D Läbisegi ja igasugused--- kokku sai 15 h kirjandusüritusi nelja päeva sees---

Susisev „s“, ent lõbus ja natuke ninakas, natuke ninahääl, natuke helisev „r“, kuid milline elevus, päike\ ilus hääl, kui sa räägid, kuigi see pole luuleline, ehk eluline ja mitte sugugi liialdatud. Rõhud ei ole võõristavad. Sõnu ei olegi vaja kuulata. Huvitav, on see hea? Või eelistaksid sa, et ma kuulan su luulet?\Kena hääl: rahulik, südamlik ja seda tahaks igavesti rääkimas kuulda, rauge, kauge\ Sa kõlad, nagu otsiksid sa oma pika hobusesabaga Rodolphe´i, madame Bovary- maneeris, mitte iseloomus, või mis sa arvad?\ Tundud nii sõbralik. Kõlav\ Hääl nagu habe\Hääbuv hahetav hääl\Kes võis teada, et ka sõna „maa“ saab põristada?\ Selles on läheduse hingust, vanaemavari\ Sulgi on selge hääl\ Suitsuhägune, mitte sigaretisuitsu, vaid tare või sauna\ Hääl nagu tukk. Hääl nagu tõrvapapp. Vaesed laelauad ja katuseplekid\ Kiire kaheksakõlaline hääl, whatever it means\ Tahmane. Tuhane häälekõla. Hall nagu tolm – varjundid on selleski halluse all\ Muigav hääl. Kõrvuni hääl. Muigvel kõrvad ja soni\ Kirbe, rõhk üle silbi- akseptaabel or not?\ Kahehäälne\ Kuiv pisut, õige pisut tüdinudki. No võib-olla pisut rohkem kui pisut. Võib-olla kohe väga. Kes tahakski iga päev uutele samadele küsimustele vastata\ Uniselt, väsinult\ Hääl nagu puuhalud, mitte puised vaid söestuvad\ Sinu hääle ja su välimuse ning luule vahel on kummaline ebakõla. See ajab mulle kananaha selga ja soovi kõrvad sulgeda, soovi olla selleks ajaks kurt või näha su sõnu õhus su pea kohal. Või näha subtiitreid\ Sul on hääl nagu kulu, nagu hein- soe, pisut tolmunud, natuke torkiv ja healõhnaline\ Nagu see veeelukas-käsn, meresoolast kare ning täis tervete merede mälestusi.