esimese suvevihma melanhoolia on südamele toiduks
(pilt: Johannes Greenberg (Melanhoolia ongi nimi); laul: Espers- Rosemary Lane)
Meelde tulevad pikad talvised lumised bussisõidud Muugale... seda laulu kuulasin öösel
tagasiteel alati. Südamerahu laul, olgu ta psühhedeeliline folk või misiganes olla tahab.
(Oleksin Laura Veirsi July Flame'i, Vashti Bunyani rongilaulu või Joanna Newsomi kingfisheri pannud, aga neid olen juba bloogi riputanud.)
Ühel päeval ma ei läinudki magama, vaid lahkusin kodunt koos tööle tõttavate inimestega, kel pole vaheaega. Õigmini pisut enne neid, esialgu kohtasin vaid postiljone ja tänavapühkijaid... jalutasin keset Luise tänavat ja Vabaduse väljaku sõiduteed uhkes üksinduses, läksin Kadrioruni välja, seal hakkasid inimesed juba lapsi lasteaeda viima ja mina käsin ringi, teeseldes, et mul on mingi eesmärk ja kuulasin espereid. Esimest korda katsusin varbaga merd Kadrioru juures kell kuus hommikul, seltsiks aeg-ajalt vaid mõni möödasõitev hommikutrenni tegev rattur. See oli üpris sompus ja udune hommik, aeg-ajalt isegi müristas, aga kui ma kella kaheksaks koju tagasi jõudsin oli nii hea olla-
tegin pannkooke, sõin, jõin ja läksin magama.
Kell kolm tõusin jälle ja tervitasin oma uut voodit, seal, kest suurt tuba, ma nüüd magangi, kuna omas toas teen remonti.
Vot nii.
(pilt: Johannes Greenberg (Melanhoolia ongi nimi); laul: Espers- Rosemary Lane)
Meelde tulevad pikad talvised lumised bussisõidud Muugale... seda laulu kuulasin öösel
tagasiteel alati. Südamerahu laul, olgu ta psühhedeeliline folk või misiganes olla tahab.
(Oleksin Laura Veirsi July Flame'i, Vashti Bunyani rongilaulu või Joanna Newsomi kingfisheri pannud, aga neid olen juba bloogi riputanud.)
Ühel päeval ma ei läinudki magama, vaid lahkusin kodunt koos tööle tõttavate inimestega, kel pole vaheaega. Õigmini pisut enne neid, esialgu kohtasin vaid postiljone ja tänavapühkijaid... jalutasin keset Luise tänavat ja Vabaduse väljaku sõiduteed uhkes üksinduses, läksin Kadrioruni välja, seal hakkasid inimesed juba lapsi lasteaeda viima ja mina käsin ringi, teeseldes, et mul on mingi eesmärk ja kuulasin espereid. Esimest korda katsusin varbaga merd Kadrioru juures kell kuus hommikul, seltsiks aeg-ajalt vaid mõni möödasõitev hommikutrenni tegev rattur. See oli üpris sompus ja udune hommik, aeg-ajalt isegi müristas, aga kui ma kella kaheksaks koju tagasi jõudsin oli nii hea olla-
tegin pannkooke, sõin, jõin ja läksin magama.
Kell kolm tõusin jälle ja tervitasin oma uut voodit, seal, kest suurt tuba, ma nüüd magangi, kuna omas toas teen remonti.
Vot nii.
No comments:
Post a Comment