Olen lugenud ja lugenud ja rännanud ja ikka mitte ei tunne soovi arvuti taga veeta, mitte loominguliselt igatahes. Töötan ja imetlen perspektiivimuutust. Mulle üldse on alati meeldinud telgitagused, tagaruumid, isegi lihtsalt see efekt, kuidas leti taga olles on hoopis teine ruum, kui leti ees, harjunud positsioonil. Erinevate riiulite ja raamatute kakofooniast saab tervik, hetked, mis iga ostja jaoks on üks hetk päevas, moodustavad terve päeva mustri. See on huvitav. Ma ei kahetse ühtegi võimalust olla mõnes tuttavas kohas teistmoodi. Olla Estonia laval või teatrite tagaruumides või kinode projektsioonitubades või mõne poe leti taga. Kohad muutuvad täielikult.
Põhiliselt peale igasugu isiklike ja töiste asjaajamiste olen lugenud. Aga lugemise tarbeks olen otsustanud teise blogi teha, nii et kirjandusüritustest kirjutaks endiselt siia ja kirjandusega seotud asju ilmselt kah, aga raamatutest konkreetselt ja pikemalt kirjutaks mujale. Hetkel seda muud veel ei ole, aga kui tuleb, panen aadressi üles. Igatahes seni pean lihtsalt kirja panema, mida hiljem postitada. Ja nii ma ei teagi... tahaks seda teha hoopis :D
Peale selle vaatan iga päev oma lemmik-kokandussaateid- kell kuus Sony kanalilt My kitchen rules. Täna tuli pisar silma, kui toredad kokad välja langesid. Ema kohe ütles, et mis kokandussaade see on, mis nutma ajab. Aga see on tore. Ja mulle kohe meeldib palju rohkem kokata. Juba eelmisest aastast, siis ma vaatasin seda ka.
Ja noh, ilma koolita on teine ajataju, mis veelgi enam, kogu aeg põhimõtteliselt on puhanud tunne. See on imelik. Ja palju rohkem vaimu on lugemiseks jms. Telekat peaaegu ei vaata peale kindlate saadete. Uus arvuti on korraga mugavam ja ebamugavam, nii et siin olen ka vähem. Lihtsalt voolab elu niimoodi rahulikult. Hullult kiire pole, aga tegemist on kogu aeg. Vahepeal mõtlen, kuidas koolis oleks olla, aga ei kahetse.
Unquote
2 hours ago