Aastaaruannete aeg? Noooot

Statistika on ikka tore,
sain Bukahooliku blogist just sellise toreda teadmisekillu:

Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.

Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.

4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.

Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.

Aga kui Bukahoolikut tsiteerida: "Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas."
See on ju siiski päris palju, üllatav isegi. See teeb ju põhimõtteliselt miinimum üks raamat kuus, kõva sõna, arvestades kuidas aeg lendab.
Ja tegelikult on 40 000 inimest, kes kirjandusüritustel käivad ka päris palju, eriti kui nad kõik kokku koguda :)
Oleks see alles üritus...

Minu enda kõige hiljutisemad lugemiselamused on olnud Pratchetti "Orikavana" ja Daniel Pennaci "Nagu romaan".

"Nagu romaan" räägibki just lugemisest. Sellest, et ei pea kedagi lugema kohustama ja kuidas lugemisrõõm on ainuke asi, mis noori (ja ka vanu) lugema saab meelitada. Raamat on niivõrd ladus, kerge ja sugugi mitte moraliseeriv ega õpetajalik, et seda on lust lugeda, isegi kui jutt käib paljuski just minuealistest ja kohustuslikust kirjandusest. Aga kordan veelkord, sugugi mitte kohustavalt, vastupidi, esimene lugeja õigus Pennaci järgi on mitte lugeda.

Huvitaval kombel jäi seekord ka Pratchettist pähe vaid üks tsitaat haridusest, kuigi seal on lugu hoopis jõuluaegsest ostutrallist, jõuluvanasse mitte uskumisest ja salamõrtsukast, kes tahab hambahaldja hambad pihta panna. Stseen, mille järgi see teos mul varemast meeles oli, oli ka muidugi muhe: kuidas tipprestoranis saabastest ja mudast roogi teha ("inimesed tahavad elamust, mitte süüa" vms), kuigi nad esialgu ikka kavatsesid päristoitu pakkuda, pidid vaesed kokad salanippi kasutama ja saapaid serveerima, eks ikka prantsuse keele abil: café de terre, le bouillion de l'eau du terre, les chaussures marinée... tegelikult oli paremaidki, näiteks praetud saapapaelad mudakastmes :D

Aga peas on ikka ainult lause:

"Haridus meenutab pisut nakkavat haigust. See muudab su paljude tööde jaoks sobimatuks ja tekitab tungiva vajaduse seda edasi anda."

(tegelikult oli juttu antud lehel sellest, kuidas õppida on palju raskem kui haridust omandada, aga see lause on liiga hea, et raisata.

Appi, taimed ründavad!

Olgu peale, nüüd tegin küll lolluse ja kaotasin kogemata kombel terve postituse, aga ma üritan uuesti.

Nii et... juba enne vaheaja algust õnnestus mul näha BBC sarja raamatu "Trifiidide päev" (day of the Triffids) ainetel. Vaheajal lugesin ka raamatu üle ning kinnitasin endale, et sellest jäänud hea mälestus oli täiesti asja eest. Sari süzee poolest küll raamatuga eriti palju ei sarnane, ent pildiliselt annab meeleolu ja olemuse päris kenasti edasi, kui ainult mingit Aafrika-müstikat sisse poleks toodud. Aga efektne pilt, ma saan aru küll. Põhimõtteliselt on tegu järjekordse maailmalõpu-katastroofiga, ent huvitavamaga kui tavaliselt, vähemalt minu arust.
Lugu on sellest, kuidas mingi õnnetuse mõjul (raamatus on tegu satelliidiõnnetusega, mille käigus mingi Külma sõja aegne relv puruneb vms, sarjas vist päikesetuulega) kaotavad kõik inimesed peale mõne üksiku õnnelikuma nägemise. Mõned aastad varem on aga maal hakanud vohama trifiidide-nimeline võõrliik, kes kujutab endast põhimõtteliselt kõndivat lihasööjataime ning kes aretati algselt õli tootmiseks, kuna kasvava rahvaarvuga on suur toidunappus (ilmselt nägi autor seda ette, kuna teos on kirjutatud Külma sõja ajal ning poliitiliselt on n-ö peavaenlane NSVL). Sobivat võimalust märgates (niivõrd-kuivõrd, taimed ei näe tegelikult, kuigi kuulevad või tajuvad ilmselt soojust või midagi sellist) taimed põgenevad ning hakkavad abituid inimesi jahtima. Sellegipoolest ei ole nendega liiga üle pingutatud- taimed jäävad taimedeks, ei mõtle ega hakka maailma valitsema. Lihtsalt toituvad, paljunevad...
Põhirõhk on teoses hoopis ühiskonna muutumisel ekstreemtingimustes, püüus (lahe sõna, kas pole) seda taas üles ehitada, inimlikkuse säilitamises. Kas on eetilisem põgeneda ja oma elu eest seista või peaks aitama kõiki pimedaid abivajajaid, isegi kui tõenäoliselt sured nii sina kui nemad? Kas üritada säilitada tänapäevase lähedane ühiskond, isegi kui sellest on alles vaid riismed, või vajuda feodaalaega või veelgi kaugemale minevikku? Päris palju on ka kehtiva ühiskonna kohta käivad arutlusi (mitte liiga pikki), ma sain näiteks päris mitu tsitaati parasjagu käsil olnud soorollide-teemalisse kirjandisse. Sarjas on seda külge muidugi vähem ja põhiliselt keskendutakse "imelise taimetõrjevahendi" otsimisele, raamatus on algusest peale selge, et selleks pole lootustki.

google'ist avastasin, et sama raamatu ainetel on ka varem filme tehtud, eks vaja needki üles tuhnida. Vanad filmid on ju naljakad :) Pilt on kaader ühest, sarjas on taimed pisut uhkemad, ei meenuta nii palju lõugadega kapsaid.
BBC sari valmis 2009, päris palju klippe tube'is üleval ka,
lisaks avastasin, et 2013 tuleb järjekordne film (USA oma), kui just maailm enne ei lõpe :D

treiler 2009 sarjale
1962-nda aasta filmi treiler
veel üks 1962 treiler
1981 on ka BBC sarja teinud, aga selle treilerit ma ei leidnud

meenutab pisut 2008 filmi "Blindness", milles inimesed mingi uue nakkushaiguse tõttu nägemise kaovad. Seda ma nägin kunagi PÖFFil, ning oli päris õõvastav ka täiesti ilma üleloomulike tegelastega (kelle alla trifiidid ikkagi liigituvad). Aga need kaadrid tühjast linnast, kus peaaegu kõik on pimedad, on võrdlemisi sarnased. Filmi info, kui kedagi huvitab leiab siin.

Talvetervitusi

Tere taas ses sulnis talveilmas
(sulnis- üks tõsiselt ilus sõna minu arust nagu kummaline või jäinegi)

Mõtlesin, et uus aasta, uued ajad ja peaks selle nurgakese jälle üles kohendama, ikkagi saab siin pikemaid lauseid teha kui facebookis :D

Uus aasta... Tõepoolest, algus näib tormiline. Viimased paar päeva on olnud niivõrd elavad, niivõrd südamlikud, et raske uskuda, et nad päriselt olnud on. See on kirjeldamatu, mida ma praegu tunnen, nagu oleks terve pesakond värvilisi linde minu sees ja kohendaks tiibu, keksiks ringi, saate aru küll, ma arvan. Sõnul seletamatu, jutus jutustamatu, nagu muinasjuttude lõpud kirjeldavad. Aga kui selles killukesi koguda, siis mis välja tuleb?

Esiteks... igasugused asjad, mis mul südant rõhunud on on otsekui õlult heidetud. Mõtted jooksevad vabalt, hing on puhanud. Ma arvan, et sellepärast ma vajangi vaheagadel maale minemist, see aitab asjad kuidagi perspektiivi panna, kaugemalt vaadata, samas annab uut energiat. Asju on tehtud, rääkimata sõnu välja öeldud ning suuremat osa ei tahagi tagasi võtta nagu mõnikord juhtub.

Teiseks... otsekui täiustuseks on muu keskkond ka värske värvikorra saanud. Helid on selgemad, sõnad lähedasemad. Balzaci lugemine oli ütlemata kurnav, aga alati on rõõm pöörduda asjade poole, mis sind tõepoolest kutsuvad. Ma mõistan täielikult Pennaci mõtet sellest, et kohustusliku kirjanduse teeb vastumeelseks see, et see on kohustuslik, enda valitud asju on palju eredam lugeda. Muusikat on ka ikka suurepärast, hing jääb kinni, kui kuulad, tahaks kusagile välja ka midagi kuulama minna, nii et ootan sobivat hetke, praegu ei paista silmapiiril veel midagi.

Lisaks on veelkord kinnitust saanud mu teooria, et kui piisavalt kaua oodata, näeb telekast ära kõik filmid, mida kunagi kinos näha on tahetud ning mõned, millest midagi ei teadnud peale selle. Ootama peab muidugi võib-olla aastaid ja saatekaval silma peal hoidmine on ka tüütu, aga vaheajal 5 telekanaliga täiesti teostatav. Nagunii selle lumega õue väga asja ei ole, kui ainuke külatänav viib sada meetrit postkastini ja tagasi.