...

Tahtsin kirjutada kevadest, aga praegu õhtul enne eksamit pole selleks hea aeg.
Hinge rõhub liiga palju.
Aga annaks luule ikka kätte.
Mis sest, et varem.

Carol Ann Duffy
.
.
.
So imagine me there,
unavailable,
out of this world,
then picture my face in that place
of Eternal Repose,
in the one place you'd think a girl would be safe
from the kind of a man
who follows her round
writing poems,
hovers about
while she reads them,
calls her His Muse,
and once sulked for a night and a day
because she remarked on his weakness for abstract nouns.
Just picture my face
when I heard -
Ye Gods -
a familiar knock-knock-knock at Death's door.
.
.
.

In fact, girls, I'd rather be dead.

But the Gods are like publishers,
usually male,
and what you doubtless know of my tale
is the deal.

Orpheus strutted his stuff.

The bloodless ghosts were in tears.
Sisyphus sat on his rock for the first time in years.
Tantalus was permitted a couple of beers.

The woman in question could scarcely believe her ears.
.
.
.

Katkend luuletusest "Eurydice"
(kuidas asi Hadese riigis tegelikult oli)
kogumik "The World's Wife" (väga tore üleüldse)

Palju muusikat

Kas see on päriselt?

http://blog.krisatomic.com/?p=1841

Vaaaau. Vaatasin sellesse kaunisse bloogi ja issake!
Need on vaated mingist Islandi linnast helikopterilt,
esialgu ei saa küll aru, kas väga hea makett või päriselt.
Ma tahan sinna!!!

Bloogis endas, panin lingi ülespoole, on veel pilte.
Täielik fantastika!

PS. pildid on päris blogis ja lähemalt vaadates palju selgemad.
Siis alles tuleb see tõeline ime välja :)

olla-lal-laa või mitte ol-lal-laa

Täna on mul mitu segavat sõlmküsimust (keskne probleem: võtmeküsimus; sõlmküsimus; sõlmprobleem via sünonüümisõnastik)

I Õhk tundub oma pisikeste torkivate rusikatega nõuks olevat võtnud mulle kallale tulla

II Avastasin, et pannkooke tehes on pea võimatu küpsetada kolm kooki korraga ilma, et neist üht ära süüa
ja vanaema õunamoos on peaaegu otsas

III Gilmore'i tüdrukuid vaadates sain kummitama laused (jah, mul kummitavad ka laused, tekstikatked, vene keele luuletused) "I don't like to speak in the morning. ""Copy that, I don't like to talk in the morning either. I only like to talk about how I don't like to talk." See viimane lause on minu lisand süžee põhjal. Ühtlasi tekib küsimus, kas see oli ikka in the morning? Inglise keele eessõnad lähevad mul alati segi.

IV Eesti luule aastaaruande lugemine tekitas parandamatu soovi luulet luegda, see eelpoolesinev sõna on tahtlikult sisse jäetud, ent kogemata tehtud kirjaviga

V Olen otsustanud oma mõtetes rohkem tahta ja vähem kohustatud olla

Mind on sealjuures
soovitud peedistada
aga ma keeldun
olemast köögivili

katsun ennast
vaikselt vaos hoida

Kalju Kruusa luulekogust Tühhja
ausalt kontekstist välja rebitud

Kurba luulet, rõõmsat laulu

Figurines'i uuelt plaadilt, mida mul ei ole
Hanging from above

...

Ja sulle, kellele ma neid just laenasin, leidsin "Ameerika luule antoloogiast" ka J. talveti tõlkes Dickinsone,

ühtlasi meenutades, kas mitte kooli maailma(de) lugemikus ei olnud sedasama.
Ainuke asi, mis mind häirib, on "seltsimees", see kõlab nii nõukogudelikult...
Aga muidu, kas see on see, mida sa mäletasid?

Ma surin Ilu eest - just siis
kui Hauda jõudsin ma
mu Naaberkalmu varises
üks Tõe eest võitleja-

"Miks langesid?" ta päris mult.
"Ma surin ilu eest." -
"Ja mina - Tõe eest - Oleme
eks nii kaks Seltsimeest." -

Ja seni Hauast Hauani -
Öös saime jutelda -
kui kaetud huuled - nimedki -
meil olid samblaga -

Ja siis meeldib mulle see:
(Kareva tõlge, Emily Dickinson, nagu eelminegi)

Olen Eikeegi. ja sina?
Oled- Eikeegi - niisama?
Siis on meid juba kaks!
Kuid kuss! Et meid välja ei saadetaks!

Tühja kõhuga ei saa krabistada

Käisin puhtast uudishimust, kas etendus on huvitavam kui raamat, mis mind isiklikult just ei vaimustanud (kuigi ka puhas piin ei olnud. Selline talutavalt leige lugemiskogemus pigem), vaatamas Von Krahli etendust Flaubert'i Madame Bovary ainetel. Etendus oli umbes 50 korda kiirem, kontsentreeritum ja tõsi, karikatuuristatud (karikeeritud? karikatuuritud?). Aga palju lõbusam (suurema osa ajast), kui raamat minu jaoks oli. Seejuures päris palju läks ju täppi ka, kui Emma Bovary lavale astus, oli küll esimene mõte, et niimoodi ma teda ette kujutasingi. Olemas oli ka, vähemalt minu jaoks, teatav sarnasus filmi-Bovaryga. Filmi nimelt käisime ka klassiga vaatamas ja kuigi mulle peategelane näitlejana meeldis ja filmil otseselt midagi viga polnud, oli see üks pikemaid ja kurnavamaid filme, mida ma jälgima olen pidanud. Sel oli mingisugune tagantjärele avalduv võlu, aga esialgu oli pigem rõõm, et läbi sai. Etendus oli lõbus stiilis

Emma: "Sa oled luuletaja!? Miks sa siis posti vead? Miks su sulg ei krabise?!!"
Léon: "Sulg ja paber maksavad raha. Kuidagi peab ju leiba teenima. Tühja kõhuga ei saa krabistada."
Emma: "Aga leiba on ju igal pool."
Haarab kandikult leiva ja topib vaesele poisile pihku.

Peale selle meeldis mulle kava, Rodolphe'i hobusesaba meenutas mulle Maleva foogti (täpsemalt stseeni temast küüntest särgis tantsimas. Või õelalt irvamas, nagu tal kombeks.), pankrotiamet linoleumi kokku rullimas ning psühholoogi väited tekitasid minus küsimuse, kumb on suurem illusioon ja ebareaalsus- Emma kujuteldav romantiline maailm või "tavalise, normaalse inimese" poodides uue kauba vaatamine. Mulle tunduvad mõlemad ühtviisi võõrad. Aga samas, kes ütleb, milline elu olema peaks, millel täpselt mõtet on? Mina ei jaksa ega soovigi ennast sellele küsimusele täielikult kulutada...

Kuulake pigem Neubauteni Youme&Meyou'd
Sõnad on youtube's video all või nt siin

Youme knows what Meyou wants
Meyou knows what Youme wants
and it's granted
They defend each other against the past
if the future isn't bright at least it's colorful
so burn the ship come spring

Noobel Nobel

Mis? Mitu viimast nädalat on olnud täis tihedat tegutsemist, kui mitte füüsiliselt, siis mõtetes. (Üle)Eile näiteks sai Herta Müllerit, Nobeli laureaati, kuulamas ja klassiga la Traviatat vaatamas käidud.

Miks? Kuna Herta Müllerit kuulates tikkus igasugu mõtteid pähe, nagu kärbseid, tahaks mõned neist kirja panna, isegi kui see tuleb kokku lapsik, nagu mul tunne on.

Kes? Herta Müller, Viivi Luik, Eesti ajaloolane (nime ma ei mäleta), Intervjueerija (sama probleem)

Ja vormiliselt? teeks seekord nimekirjana, nagu nad märkmikusse said.

- Kes oli süüdi?
Küsimus, mis mind alati südamepõhjani hämmastab. Sest kui paljudel tegudel on süüdlased, siis paljusid võib lahata kas või mitu eluiga ainult selleks, et jõuda järeldusele, et süü, kui see üldse kusagil on, sai rajatud nii ammu, et selle edasisi jälgi on võimatu kätte leida, saati tabada. Süü, pealgi, võib olla niivõrd pelglik loomake, et aja teist tikutulega taga, või nii kohutav elukas, et varjutab maailmad. Mina ei tahaks teda otsida.
Aga kui ma selliseid süütegusid oleksin taluma pidanud? Jumal seda teab...
(Jutus ütles keegi, et see on osa ajaloo kui teaduse uurimistööst. Et kes ikkagi süüdi oli.)

- Kuidas mineviku taaka võimalikult vähe tulevikku kaasa võtta, selles on küsimus.
Minu põlvkonnast on see nii kaugele jäänud, samas ikkagi nii ligidal. Mind ei kummita minevik, aga ometi veel vanavanemad mäletavad seda. Mäletavad hirmu. Ja mina ei või seda mõista, sest minust on hirm, sedasorti hirm, nii kaugel. Ainult nende mälestustest võib see minu omadesse kanduda.

- "Miks sa kirjutad niimoodi?"
"Ma kirjutaks teisiti, kui oskaks. Ma kas teen seda, mida oskan, või loobun üldse."
Nii ta ütles.

- Poeetilised sõnad ei tule vaid kirjanikelt, need on ka igapäevakeeles.
Nt. kraana küljes on luigekael... tehnika kaunis sõnavara.

- "Igas keeles nähakse maailma erinevalt. On oma nägevus ja oma seisukoht."
Nt. saksa keeles on maikelluke, aga bulgaaria või rumeenia (mul lähevad need alati segi) keeles väike pisar.

- Kuulan, kuidas Herta Müller räägib hirmust ja valust ja teda tõlgib kõrvaklappides keegi niivõrd hirmunud tõlk, et mul lähevad hambad risti. Tema hirm on palju lähem ja kajab kõrvades, põrkub. See võtab sisemuse vilisema ja tekitab mingisuguse eriti piinava tunde. Kuuled, kuidas üks räägib rahulikult, harjunult, küllap on seda juba palju tehtud ka, teine aga tõlgib, ajades sõnu sassi, kogeledes, kuuled, kuidas hääletoon läheb samasuguseks nagu endal, kui esimese hooga klassi ette ettekannet esitama minna. Juba tekib vaikne paanikanoot...

- "Keele läbi konstrueerime kirjandusse ilu."
See lause on ka väga ilus asi, mida öelda.

- Sõna "Näljaingel" oli vajalik, et end nälja eest kaitsta. Luua sellest isiklik vaenlane, kes sööb mu elu.
Kas n-ö isikliku vaenlase vastu on lihtsam seista, kui mingi umbmäärasuse? Mees, kellega koos esialgu pidi raamat sündima, olevat ka päriselt vangilaagris mõelnud näljainglitest, kes neid saadavad. Ja et kui keegi sureb, läheb tema näljaingel uue inimese juurde. Üht näljainglit on võimalik toita, aga mitut mitte.

- intervjueerija ajaloolaselt: "Kas selle maailma vägevad räägivad kirjandusest? Kuidas kirjandus mõjutab ajalugu?" ajaloolane: "Tavaliselt ma pole juures, kui selle maailma vägevad räägivad."
Vist üks ainukesi naerukohti...

- "Ajalookirjandus ja ilukirjandus ei saa teineteiseta"
Juba varem tõstatus küsimus ajaloost kui kuivast teadusest vs ilukirjandusest, indiviidi kogemused. Mille peale ajaloolane ütles, et ajaloolased peavad ka ilukirjandust lugema. See oli väga südamlik.

Põhiprobleem? Just siis, kui läks väga huvitavaks (enne oli ka huvitav muidugi, avastasin näiteks, et saksa ja eesti keelt paralleelselt kuulates ja vaadates saab suurest osast täiesti aru. Mingi müstika, kuna tean peast saksa keeles vaid paari sõna.) Aga just siis, kui läks kohe väga väga huvitavaks, sai üritus läbi. Kui mul poleks poole tunni pärast ooper hakanud, oleksin rohkemgi nurisenud.

Estolakia?!????

Look what I found:

Foreign exchange student Alyosha Stalina has been attending a Japanese high school for 3 months. She comes from the nation of Solessia but she is yet to fit in with the other students because of her unfriendly demeanor and cold personality. Rightfully so because Alyosha is a trained assassin that has been murdering people since she was 5 years old. Officials in Estolakia, a country devastated by the attacks from Solessia, found the orphaned Alyosha and trained her as a top notch assassin to work against Solessia.

Selline on ühe Aljoša nimelise manga tutvustav tekst. Kõlab tuttavalt? Puškin vaeseke peab küll presidendi nime kandma, see ei ole eriti ilus, aga pole midagi parata, külap on hauas juba külgi küll pööratud. Panin alla ka kaks Estolakia rahvusliku meelestatusega pilti. Võtab... keeletuks. WTF. Nagu... päriselt. WTF.

Insomnia

Viimasel ajal olen olnud puhanud, olen olnud üksi, olen olnud ärkvel. Eile öösel avastasin, et kell viis olen sama puhanud kui pool ööpäeva varem, täna ärkasin kell pool kolm ja õhtuks olin viis tundi üleval olnud. On uskumatult mõnus mitte millegi tegemisega rahul olla. Õhk on sügavnenenud ja toob kergendust, valgus on pisut reaalsem ning enam ei tekita silmade ähmasust. Kuigi ka asjade liigteravad piirjooned on valusad, eriti, kui parema tegevuse puudumisel kolm tiiru ümber vanalinna teha ja mõelda, mida inimesed arvavad, kui neist viiest erinevast küljest mööduda. Telekas elutseb teises toas ja mängib Gattacat, kus inimesi geneetilise koodi pärast diskrimineeritakse. Jumal teab, see ei pruugigi ulmevaldkonda jääda. Kokkusattumuslikult õpime koolis just geene ja pärilikkust. Loendamatud ülesanded valgete ja mustade vareste järeltulijatest, kes ei ole mitte hallid. Tundub, et tänu hetkel püsivale atmosfääri koostisele olen peaaegu minetanud toidu- ja unevajaduse, kuigi mõlemad on endiselt nauditavad. Ei, ema, ma söön kaks korda päevas ja magan vähemalt seitse tundi. Täna öösel lausa kümme, kuigi see oli rohkem päev kui öö. Unes ei näinud midagi ja ärkvel olles ka suurt mitte. Aga vahel on niigi hea olla.

Ma maison
Emily Loizeau laulusõnad

Venez dans ma maison
Elle est belle
Elle a tant de floraisons
Qu'on y oublie le mal que les gens nous font
Dans ma maison

Venez dans ma maison
Venez prendre le large, manger l'horizon
Toucher le ciel
Venez dans ma maison
N'ayez pas peur
J'ai mis dans ma maison
Vos ames soeurs

l'ouie

Kaks uut prantsuse laulu, mille üleeile leidsin, kui oma lemmiku Emily Loizeau laule otsisin.
Need on ka päris toredad.
Lisaks sellele tahaksin välja tuua blogi köök on kodusõda,
sest pole kunagi varem näinud, et keegi hallitusest nii toredalt kirjutaks :)
Ja selline koht nagu sulev meedia on Eesti ajalehepealkirjadest väga toredaid leida leidnud.

Spring is done by setting light upon you. You step out of doors & find the air somehow full, or dense. Air particles no longer contain the kind of vacuum like in winter;
what the air is full of we don't know, let's call it light. Or maybe this way: the light is all of a sudden packed with air. Anyway, you are besieged by the so-called airlight, like the Turks on Vienna. You go out of doors, and there you run into a four-year-old girl who waves to you with her pink glove shouting joyfully: "Uncle, you've got a beard, haven't you!"
It is as simple as that.

Kalju Kruusa luulekogust "Treffamisi"

Üksildased maailmad

ja veel...

Õnnestus lõpuks enesele selgeks teha, mis see on, mis mind le Guini "Rocannoni maailma" ja "Pagenduse planeedi" juures nii võlub ja ühtlasi, miks need kaks eraldiseisvat lugu nii hästi ühtede kaante vahele mahuvad. Nii et ärge pange pahaks, kui ma sellest kirjutan.
Ammuilmunud raamatutest ei saa mujale lehte kirjutada kui oma lehte.

Tegelikult lugesin seda raamatut juba eelmisel kevadel umbes samal ajal, ühtlasi Rilo Kiley "Under the blacklight'i" kuulates ja juba siis jõudis mulle kohale, et see on le Guini Maailmade Liiga raamatutest mu lemmik (Siis ma neid kõiki järjest lugesin. "Pimeduse pahem käsi" mulle ka meeldis ja "The word for world is forest" on üks mu armastatumaid raamatupealkirju, mille peale tuleb silme ette kohe ka romaan "Metsa taga ei ole mets", mida ma küll lugenud pole. Kaanekujundused on ka ilusad.)

Mõlemad lood käsitlevad tegelikult samu teemasid- ühe rahva pidurdamatud hääbumist ja viimast kangekaelset uhkust. (Esimest korda mõtlen praegu et, "rahva hääbumine" kõlab nagu eestlaste pidev iibe-mure. Sel pole minu ja nende raamatute puhul mingit tähtsust! Ma ei kavatsegi kumbagi neist eestlusega siduda!)... jätkakem...
Ühest küljest "Rocannoni maailma" angiarid- hääbuv sõdalasrahvas, kõrk ja üdini uhke, ent sissejuurdunud aukoodeksi ja õiglustundega, kelle algselt uhketest kivikindlustest on jäänud tuulised poolvaremed paarile viimasele pereliikmele ja teenrile ning kes võivad end rikkaks pidada, kui neil on üks kalliskiviga juuksenõel ja satiintekk. Teisalt maalased "Pagenduse planeedil"- algselt õilmitsev ja arvukas immigrantide kogukond. Juurdnud traditsioonide ja põhimõtetega rahvakild, kes end "harimatutest kohalikest metslastest" paremaks peab, ent on aja jooksul üha kahanenud, kuni järel on vaid üksainus 5000 elanikuga linn ning ees on sõda ja igavesena tunduv talv. Le Guini maailmade-loomise oskus on selles viimases eriti nauditav. Planeet, milles suvi kest ab umbes aasta ja talv teise, 600 Maa-aastat on kohalikud 10 (ei viitsi arvutada), samuti on erinevalt suuremast osast teistest uue-planeedi teostest tegevuses mikroobid ja kohanemisvõime, mis tavaliselt unustatakse. Mitte, et le Guin neid eriliselt rõhutaks või mingit detailiuputust korraldaks. On imeline, kuidas ühe-kahe mööduva lausega on võimalik maailmast ja elu-olust selline pilt luua. Inimeste hirmust ja ahastusest, hirmust, et nad kaovad, surevad välja ja vahest suuremastki hirmust, et segunevad kohalike elanikega kaotades nii oma "eristaatuse", muutudes tibatillukeseks osakeseks tu handete kohalike seas. Kadudes mitte lihtsalt ära, vaid kadudes teise rahva sisse. Mulle meeldib üldse "Pagenduse planeedi" armastuse ja leppimise lugu rohkem, ilmselt, kuna see lõppeb lootusrikkamal noodil. Kuigi lootuse toob ka Rocannon, mis sest, et kõrgema hinnaga, kui keegi maksta sooviks ent kestma jääb sellegi poolest hüljatuse ja hävimise lõhn. Ometi, lootus, mille Rocannon ühes maailmas leidnud on, on jõudnud teise, kus see avab uksed uutele tuultele. Mingil kombel toob ühe mehe kulukas retk lootust ka teisse maailma, annab sinnagi uue hingamise. Kuigi seda lõppu võib võtta ühtaegu nii viimase hävingu kui esimese lootuskiirena. Sõltub vaatajast.

Armastan praegu kui jälle sulab oma kodukandis vanade poolpõlenud puumajade lõhna. See korraga värske sulaõhk ja kõduneva, põlenud puidu aroom... See on mulle nii ütlemata armas. Pariisis seda juba ei leia :)

PS. Kui huvitab ja tähele ei pannud, siis
minu selle aasta loetd teoste nimekiri on siin
ja lemmiknovellid panin ka kirja siia

"Somewhere along the line, I feel like somehow I introduced myself. To myself. And here I am"
Ed from Zusak's "I am the messenger"

Back on Earth

Tervisi,

vaheajast on küll tervelt nädal möödas, ent kirjutamismahti polegi olnud. Kevadel tuli elu sisse ja lugemise-rõõmusolemise-õmblusideede-vestluste vahel pole olnud... mitte aega, vaid midagi üpris määratlematut, miska pole tahtnud eriti kirjutada. Või võib-olla olen tahtnud kirjutada, aga mitte kunagi selsamal hetkel või...
As you can see, I'm rather unsure. Anyways, kohutavalt tore on jälle kevadjaksu täis olla. Lugeda on ka tore, isegi, kui esialgu on valikus pisut kergem kirjandus (aga mitte kehvem! või noh, osa sellest on ka kehvem, aga osa on endiselt hea. Pratchett ei muutu kunagi halvaks). Palju olen pidanud noorteraamatuid lugema, aga kirjutada tahaks hoopis neist teistest, mis kirjanduslikult huvitavamad on

Näiteks Shane Jones'i "Light boxes", mille formaat ainuüksi on nii mugav, siidine, täiuslikus suuruses, raskuses, pabersuses, et ei taha seda käest panna. Sisu poolest on küll kahetine arvamus. Ühest küljest mulle meeldis selle elamus so to say- katkendilk, häiriv, loogiliselt ebaloogiline (see peabki vastuoluline olema. See raamat on nagu unenägu, kus ka kõige ebareaalsem käik on järsku täiesti oodatav ja usutav)... silme ette tulevad hallid maastikud ja luitunudkahvatu maailm, sammaldunud hirved, rohmakad tahutud kujud, maa all tunnelites elavad lapsed. Samas on süžee kui selline niivõrd katkendilk, unenäoline, krüptiline, et seda peaaegu polegi. See on tõesti rohkem unenägu ja elamus kui romaan, millel on algus, lõpp ja keskpunkt. Sel pole neid, see lihtsalt
kestab.
Sellegipoolest on sellel oma võlu.
Hämmastav.
Kummastav.

"I'm sorry. We too feel an overwhelming sadness. We too cry more than we laugh"

"He creates ten different shades of gray in the sky and then starts over again. The girl who smells of honey and smoke calls for him to come inside. He thinks she has a light in her throat when she speaks. "There is a terrible war against me," he says over his shoulder. "I know," she says. "You can stop it any time you want."

Shane Jones "Light boxes"