Õnnestus lõpuks enesele selgeks teha, mis see on, mis mind le Guini "Rocannoni maailma" ja "Pagenduse planeedi" juures nii võlub ja ühtlasi, miks need kaks eraldiseisvat lugu nii hästi ühtede kaante vahele mahuvad. Nii et ärge pange pahaks, kui ma sellest kirjutan.
Ammuilmunud raamatutest ei saa mujale lehte kirjutada kui oma lehte.
Tegelikult lugesin seda raamatut juba eelmisel kevadel umbes samal ajal, ühtlasi Rilo Kiley "Under the blacklight'i" kuulates ja juba siis jõudis mulle kohale, et see on le Guini Maailmade Liiga raamatutest mu lemmik (Siis ma neid kõiki järjest lugesin. "Pimeduse pahem käsi" mulle ka meeldis ja "The word for world is forest" on üks mu armastatumaid raamatupealkirju, mille peale tuleb silme ette kohe ka romaan "Metsa taga ei ole mets", mida ma küll lugenud pole. Kaanekujundused on ka ilusad.)
Mõlemad lood käsitlevad tegelikult samu teemasid- ühe rahva pidurdamatud hääbumist ja viimast kangekaelset uhkust. (Esimest korda mõtlen praegu et, "rahva hääbumine" kõlab nagu eestlaste pidev iibe-mure. Sel pole minu ja nende raamatute puhul mingit tähtsust! Ma ei kavatsegi kumbagi neist eestlusega siduda!)... jätkakem...
Ühest küljest "Rocannoni maailma" angiarid- hääbuv sõdalasrahvas, kõrk ja üdini uhke, ent sissejuurdunud aukoodeksi ja õiglustundega, kelle algselt uhketest kivikindlustest on jäänud tuulised poolvaremed paarile viimasele pereliikmele ja teenrile ning kes võivad end rikkaks pidada, kui neil on üks kalliskiviga juuksenõel ja satiintekk. Teisalt maalased "Pagenduse planeedil"- algselt õilmitsev ja arvukas immigrantide kogukond. Juurdnud traditsioonide ja põhimõtetega rahvakild, kes end "harimatutest kohalikest metslastest" paremaks peab, ent on aja jooksul üha kahanenud, kuni järel on vaid üksainus 5000 elanikuga linn ning ees on sõda ja igavesena tunduv talv. Le Guini maailmade-loomise oskus on selles viimases eriti nauditav. Planeet, milles suvi kest ab umbes aasta ja talv teise, 600 Maa-aastat on kohalikud 10 (ei viitsi arvutada), samuti on erinevalt suuremast osast teistest uue-planeedi teostest tegevuses mikroobid ja kohanemisvõime, mis tavaliselt unustatakse. Mitte, et le Guin neid eriliselt rõhutaks või mingit detailiuputust korraldaks. On imeline, kuidas ühe-kahe mööduva lausega on võimalik maailmast ja elu-olust selline pilt luua. Inimeste hirmust ja ahastusest, hirmust, et nad kaovad, surevad välja ja vahest suuremastki hirmust, et segunevad kohalike elanikega kaotades nii oma "eristaatuse", muutudes tibatillukeseks osakeseks tu handete kohalike seas. Kadudes mitte lihtsalt ära, vaid kadudes teise rahva sisse. Mulle meeldib üldse "Pagenduse planeedi" armastuse ja leppimise lugu rohkem, ilmselt, kuna see lõppeb lootusrikkamal noodil. Kuigi lootuse toob ka Rocannon, mis sest, et kõrgema hinnaga, kui keegi maksta sooviks ent kestma jääb sellegi poolest hüljatuse ja hävimise lõhn. Ometi, lootus, mille Rocannon ühes maailmas leidnud on, on jõudnud teise, kus see avab uksed uutele tuultele. Mingil kombel toob ühe mehe kulukas retk lootust ka teisse maailma, annab sinnagi uue hingamise. Kuigi seda lõppu võib võtta ühtaegu nii viimase hävingu kui esimese lootuskiirena. Sõltub vaatajast.
Armastan praegu kui jälle sulab oma kodukandis vanade poolpõlenud puumajade lõhna. See korraga värske sulaõhk ja kõduneva, põlenud puidu aroom... See on mulle nii ütlemata armas. Pariisis seda juba ei leia :)
No comments:
Post a Comment