Miks? Kuna Herta Müllerit kuulates tikkus igasugu mõtteid pähe, nagu kärbseid, tahaks mõned neist kirja panna, isegi kui see tuleb kokku lapsik, nagu mul tunne on.
Kes? Herta Müller, Viivi Luik, Eesti ajaloolane (nime ma ei mäleta), Intervjueerija (sama probleem)
Ja vormiliselt? teeks seekord nimekirjana, nagu nad märkmikusse said.
- Kes oli süüdi?
Küsimus, mis mind alati südamepõhjani hämmastab. Sest kui paljudel tegudel on süüdlased, siis paljusid võib lahata kas või mitu eluiga ainult selleks, et jõuda järeldusele, et süü, kui see üldse kusagil on, sai rajatud nii ammu, et selle edasisi jälgi on võimatu kätte leida, saati tabada. Süü, pealgi, võib olla niivõrd pelglik loomake, et aja teist tikutulega taga, või nii kohutav elukas, et varjutab maailmad. Mina ei tahaks teda otsida.
Aga kui ma selliseid süütegusid oleksin taluma pidanud? Jumal seda teab...
(Jutus ütles keegi, et see on osa ajaloo kui teaduse uurimistööst. Et kes ikkagi süüdi oli.)
- Kuidas mineviku taaka võimalikult vähe tulevikku kaasa võtta, selles on küsimus.
Minu põlvkonnast on see nii kaugele jäänud, samas ikkagi nii ligidal. Mind ei kummita minevik, aga ometi veel vanavanemad mäletavad seda. Mäletavad hirmu. Ja mina ei või seda mõista, sest minust on hirm, sedasorti hirm, nii kaugel. Ainult nende mälestustest võib see minu omadesse kanduda.
- "Miks sa kirjutad niimoodi?"
"Ma kirjutaks teisiti, kui oskaks. Ma kas teen seda, mida oskan, või loobun üldse."
Nii ta ütles.
- Poeetilised sõnad ei tule vaid kirjanikelt, need on ka igapäevakeeles.
Nt. kraana küljes on luigekael... tehnika kaunis sõnavara.
- "Igas keeles nähakse maailma erinevalt. On oma nägevus ja oma seisukoht."
Nt. saksa keeles on maikelluke, aga bulgaaria või rumeenia (mul lähevad need alati segi) keeles väike pisar.
- Kuulan, kuidas Herta Müller räägib hirmust ja valust ja teda tõlgib kõrvaklappides keegi niivõrd hirmunud tõlk, et mul lähevad hambad risti. Tema hirm on palju lähem ja kajab kõrvades, põrkub. See võtab sisemuse vilisema ja tekitab mingisuguse eriti piinava tunde. Kuuled, kuidas üks räägib rahulikult, harjunult, küllap on seda juba palju tehtud ka, teine aga tõlgib, ajades sõnu sassi, kogeledes, kuuled, kuidas hääletoon läheb samasuguseks nagu endal, kui esimese hooga klassi ette ettekannet esitama minna. Juba tekib vaikne paanikanoot...
- "Keele läbi konstrueerime kirjandusse ilu."
See lause on ka väga ilus asi, mida öelda.
- Sõna "Näljaingel" oli vajalik, et end nälja eest kaitsta. Luua sellest isiklik vaenlane, kes sööb mu elu.
Kas n-ö isikliku vaenlase vastu on lihtsam seista, kui mingi umbmäärasuse? Mees, kellega koos esialgu pidi raamat sündima, olevat ka päriselt vangilaagris mõelnud näljainglitest, kes neid saadavad. Ja et kui keegi sureb, läheb tema näljaingel uue inimese juurde. Üht näljainglit on võimalik toita, aga mitut mitte.
- intervjueerija ajaloolaselt: "Kas selle maailma vägevad räägivad kirjandusest? Kuidas kirjandus mõjutab ajalugu?" ajaloolane: "Tavaliselt ma pole juures, kui selle maailma vägevad räägivad."
Vist üks ainukesi naerukohti...
- "Ajalookirjandus ja ilukirjandus ei saa teineteiseta"
Juba varem tõstatus küsimus ajaloost kui kuivast teadusest vs ilukirjandusest, indiviidi kogemused. Mille peale ajaloolane ütles, et ajaloolased peavad ka ilukirjandust lugema. See oli väga südamlik.
Põhiprobleem? Just siis, kui läks väga huvitavaks (enne oli ka huvitav muidugi, avastasin näiteks, et saksa ja eesti keelt paralleelselt kuulates ja vaadates saab suurest osast täiesti aru. Mingi müstika, kuna tean peast saksa keeles vaid paari sõna.) Aga just siis, kui läks kohe väga väga huvitavaks, sai üritus läbi. Kui mul poleks poole tunni pärast ooper hakanud, oleksin rohkemgi nurisenud.
No comments:
Post a Comment