juuni-juuli-mai ja valed kalendrid

Varem...

Käed lõhnavad juba päikesest ja kuigi meil pole värskeid kirsse, on meil värske tuul

Masendusest, for lack of a better word, on üle saadnud (juba nädalavahetusel. Ma ei taha kunagi kaua millegiga piinelda) ja elu läheb edasi. Natuke tuleb otsast alustada ja natuke saab otsi kokku tõmmata ja see on tegelikult väga lahe, kuigi sutsu hirmutav.

Aga vanalinnapäevad ja HeadRead on samal ajal nii et homsest esmaspäevani ma ainult torman torman torman ja ma juba armastan seda ette, sest ma olen seda igal aastal armastanud. Amazing! Treff oli ka, aga seal ma käisin ainult pühapäeval, siis see-eest kolme etendust peaaegu järjest.
Hiljem...

Ja nüüd jätkan seda kirja tulevikust, pärast veel üht nädalavahetust. On jälle esmaspäev, on möödas festival, David Mitchelli on kollektiivselt armutud ja söödud on palju imehäid roogasid. The best times of my life. Ja peale iga festivali on tühjus- kuigi selle siin täitsin täna küll ära. Sain kätte oma trükisooja 80-leheküljelise uurimuse. Ja see on vapustav!!! Oma raamat :D Ja väikesed lapsed on lahedad.

To be continued...

HeadRead pildid

The curse of long-haired dudes and of who-knows-what

Ma tunnen end nii segaselt (shaken, ütleksin inglise keeles) ja nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Tähtsaid asju on teha ja ma e i s a a , sest ma ei tunne mingit sidet iseenda ja selle tähtsusega, samas ma ei unusta ka, et mul on midagi tähtsat teha. Kõige halvem asi, mida ma tunda saan, see ilma sidemeteta tunne. Kõige halvem, mida ma seni tunda oskan. Sest kurbus või õnnetus on hoopis teistsugused. Segaduse vastu ei saa seista, see saab ainult lahustuda ja kui veab, siis mingi uue kindluse anda, aga selle ootamine on hullem kui tavaline ootamine, sest sa ei tea, mida sa õieti ootad. Mingit lahendust. Aga millest, kelle poolt? Ja päriseluline lahendus olukorrale, mis selle tunde ette kutsus, ei pruugi sisemist olekut kuidagi muuta. Neil pole isegi loogilist seotust, nagu why the hell ja mis exactly peaks mind niimoodi riivama? Huu teab, aga mina küll mitte.

Peale selle on mu oma õnge otsa püüdnud järjekordne traagiline lugu, seekord üks ajalugu ja fantaasiat segav anime, mis on niiii ilus ja nii lahedate tegelastega ja millest ma juba ette tean, et nad kõik surma saavad. Ehk siis kaks hooaega kannatust, sest ma ei saa seda mitte vaadata, aga vaatamine on nii valus, sest iga toreda ja hea ja laheda asja peale tead sa, et lõpuks ei ole neist kedagi elus, rääkimata õnnelik. Või noh, oota, kaks tüüpi kümnest jääb ellu jah, aga kui õnnelikud nad ikka olla saavad, kui kõik nende sõbrad surnud on. Nii et kogu vaba ajumaht kulub selleks, et mõni akseptaable alternative ending välja mõelda, aga damn the people, isegi mingeid vabu otsi ei jää, mille külge mõnd helgemat lõppu siduda. Ainult surm. Damn it! Sellepärast ma traagilisi lugusid polegi seni lõpuni vaadanud, sest ma tean, mida need minuga teevad (nagu sellest ei piisaks, et Silmarillion mind juba kümme aastat saadab. Aga Silmarillionile saab õnnelikke lõppe luua.), aga see on liiga hea, et seda pooleli jätta. Nii et minuga on kööga. Isegi päike ei aita ja real life on ka... ma ei teagi. Tegelikult ei ole põhjust rivist välja löödud olla, aga tunne on ikka selline. Eks ta mõne päevaga möödub. Seni siis tuleb endaga kuidagi toime tulla ja südantlõhestavaid asju kirjutada.
Või midagi.
Tahaks sellest juba läbi olla.
Läbi, mitte üle, rõhutan.
Eks näis, mis saab.

Peaks midagi helget vaatama ilmselt, mitte traagilisi ajaloolisi tegelasi, kes noorelt lahingus surevad- või 25-aastaselt tuberkuloosi.

AGA NÜÜD HÜVASTI MÕTTETUD MÕTTED; MA PEAN TUBLI OLEMA JA ASJU LIIGUTAMA

...

Tahan lihtsalt soovitada filmi "Lõhepüük Jeemenis". Nii vapustav on kinos ilusat briti inglise keelt kuulda, briti huumorit ja südamlikkust, et olen südamest liigutatud. No ja araablased (või jeemenlased?) turbanite ja šoti kiltidega on ka täitsa armsad :D Ma ei tea, kas see tundub siiras, aga ma olen siiralt kogu hingest puudutatud. Jumal teab, miks. Või kalad. Kalad teavad. Ma arvan, et on väärt vaatamist.

...

Ma peaksin vist tihemini kirjutama, aga ma muudkui tegutsen ja tegutsen. Täna printisin senise tegutsemise vilja välja: 27 lehekülge suguvõsa ajalugu. Sellele lisandub vähemalt 5 lk sissejuhatust + 3 skeemi + sugupuu + kaart+ ... see, mis mul veel tegemata on. Kuigi ega ma AINULT seda teinud ei ole, see on juba kuude ja mõtteigavike vili. Aga ma olen täna hirmrõõmus. Nii rõõmus, et see on hirmus, sest ma pole niii metsikult sedasorti rõõmus ammu olnud. Keksin, mõtlen, kuidas ma magama jääda saan, ja söön sogasööki, mis seisneb kõige hea segamises tomatipasta ja täisteramakaronidega. Brilliant!

Nii et loba asemel üks keskkevadine suleteritus, milliseid mulle meeldib enne millegi pikema ja põhjalikuma kirjutamist või lihtsalt käesoojaks teha. See on mõnus, nagu sõnadel tantsimine, enne ei tea, mis järgmine sõna on, kui eelmise viimase tähe lõpetan:

...

Kõndimine on nagu maalimine, nii olen loonud oma elu kõige kaunima teose, millesse puutub see pingialune rohutuust. Kui tänased jäljed on kollased, homsed punased ja eilsed rohelised, põimuvad nad keerdkäikudeks, labürintlikeks nagu kaashäälikuühendid. Käin omaenda radade tarandikes ja joon vett purskkaevudest nagu janune hüään. Minu saagiks on karmid ja karvased sõnad ning sõnade põud voolab alla mägede lagedelt tsementojadena.

kivid jooksevad sulle järele

v. The landing

The truth about stones is some fit in your palm,
some you lay your palms upon.

If you press a stone with your finger
your finger is also pressed by the stone.

If you pull a stone on a rope
the stone pulls you back.

If you carry a stone in your pocket
you can smooth it with your thumb.

I collect pebbles form Ithaca
and intend to bring them home.

Helen Heath

Sõnum, kahe kõrva ja ninaga

Nii armas tuba (Arriettys). Meenutab Howli oma "Rändavast kindlusest". Ja teda ma ju armastan :D Ja tema tuba. Minu oma oleks küll raamatuid täis, mitte lilli või kulinaid. Aga jõulupuid tegin ma alati igasugu kulda ja karda täis nagu mustlastel. Ma võiksin elada küll toas, kus on põrand täis vaipu, tekke, patju ja mõnda tugitooli ja kõik muu täis raamatuid. Miks ka mitte. Suurima rõõmuga. Ma olen üldse rõõmus.

Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et John Greeni "Looking for Alaska" on vaimustav (noorte)raamat

Ilma punktita lause. Näete. Selle vapustavus kestab edasi.

Nii et... Suur tänu, klassiõde, kes sa selle oma lemmikuks kirjutasid. See on mul vähemalt neli aastat riiulis olnud, sest ma olin nii pettunud, et seal Alaskast juttu pole, et ma ei tahtnud seda lugeda. Mul oli polaaralade faas. Pealegi on sellel must kaas and I don't do black. Aga tänu sulle tuli mul järsku soov see ükskord ära lugeda. Ja ma oleks võinud seda varem teha. Sest see oli hea
Mitte Hemingway-hea või Euripides-hea, aga noorteraamat ei tohigi Traat-hea olla. Ja see ei tähenda labasust. Kontekst...
Hea on hea, minu jaoks.

Mustale kaanele vaatamata.
Ma ei hakka iseloomustama. Ehk mõni teine kord.
Aga see on tõsiselt hästi kirjutatud nii keelelt kui sisult
Ja värvikas
Ja terav
Ja huvitav
Ja mõtlemapanev
Ja

Asjad on lihtsalt erinevad head, kuigi sama head.Ma olen küllalt noortesaasta näinud, et olla ülevõllirõõmus, kui on midagi vapustavat kirjutatud.

aga nii suurelt ma seda pilti siia ka ei pane, see on ikkagi must
ja siis veel, et Salingeri "Seymour:sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!" on samuti sõnuületavalt head. Minu jaoks vähemalt.
Nii palju häid asju on, mida maailmas lugeda
Nii palju sõnu
ja see on ka hea

a show-off of the highest level

Ma ei tea, miks ma pole nii pikka aega jälle kirjutanud. Ilmselt seepärast, et ma olen iga päev pidanud muid asju kirjutama. Ja mõtted on mujal. Igatahes...


Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval!
Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.

üks nunnu iidne jumal...

Vot mis mind häiris terve nädala (viimasel ajal olen peagu iga päev Solarises käinud, ühel või teisel asjaolul), oli JAFFi reklaamhääl, mis kogu aeg "jaapani animafilme" vaatama kutsus. See kõlas nii valesti. Aga võib-olla on see mu kapifanaatik, kes nii mõtleb. See, kes eelmisel kevadel kella kaheni internetist animet vaatas. Mitte kuigi head, kusjuures :D. Aga küllap on sellelgi oma väärtus ja heade asjade nägemist ma küll ei kahetse. (Võib lisada, et praegu ma eriti tihti enam animet internetist ei vaata. Kõik, mis mind haaras, sai esialgu ammendatud. Õnneks on mangavarud palju suuremad :D)


Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!

Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.