Käisin sel aastal JAFFil lausa kaht filmi vaatamas. Muidu on nii, et ma vaatan hea meelega nii animesarju kui -filme, aga Jaffi kava üldse ei tõmba tavaliselt. Või satuvad kehvad filmid. Või üldse, ma ainult ühel aatal vist olen käinud. Aga seekord läks hästi. No ja poster on lihtsalt nii kena, eriti Solarise uksel, et kuidagi ei saa kinno minemata jätta. Kuigi täna oli kahjuks küll üpris tühi kinosaal, ja veel pühapäeval!
Teisipäeval käisin Makoto Shinkai "Unustatud häälte püüdjaid" vaatamas. Mõjuv eepiline lugu, meenutas "Printsess Mononoket", aga ilma lendavate (maharaiutud) käteta. Armsate lapselike momentidega (imearmas kuldne kass), aga väga tõsise temaatikaga, nagu mu lemmikud kõik. See lugu rääkis tegelikult surnute tagasitoomisest ja maailma muutumisest... ja kuidas selle kõigega tuleb leppida. Hästi ilusa pildikeelega ja harmooniline. Mõni animestiil mind vahel häirib, aga see küll mitte. Pigem kardan, et oma nohuse nihelemise ja köhimisega segasin mõne teise vaataja elamust, endal oli küll raskem pildi sisse minna. Aga hoopis teistsugune seltskond oli kinos ja üllatavalt palju jaapanlasi, nii lahe! :) Mul on see jaapani kirp ikka küljes. Aga hea meelega.
üks nunnu iidne jumal...
Vot mis mind häiris terve nädala (viimasel ajal olen peagu iga päev Solarises käinud, ühel või teisel asjaolul), oli JAFFi reklaamhääl, mis kogu aeg "jaapani animafilme" vaatama kutsus. See kõlas nii valesti. Aga võib-olla on see mu kapifanaatik, kes nii mõtleb. See, kes eelmisel kevadel kella kaheni internetist animet vaatas. Mitte kuigi head, kusjuures :D. Aga küllap on sellelgi oma väärtus ja heade asjade nägemist ma küll ei kahetse. (Võib lisada, et praegu ma eriti tihti enam animet internetist ei vaata. Kõik, mis mind haaras, sai esialgu ammendatud. Õnneks on mangavarud palju suuremad :D)
Täna käisin filmi nimega "Arrietty" vaatamas. Armas ja lapselikum lugu, aga hästi kenasti edasi antud ja lapselikult hingepuudutav. Ja ka see rääkis tegelikult sügavamatest teemadest, otsese jooksen-kassi-eest-ära põnevuse vahel. Võib-olla mitte selline film, mida sada korda uuesti vaadata nagu Howl või Mononoke, aga pühapäevase tööpäeva lõpetuseks üliarmas elamus. Ja hullupööra lõõgastav. Ja inimesed on ka armsad!
Huvitaval kombel oli läbi terve filmi inimolendid "human beans" tõlgitud. Inimoad. Ma olen inimuba... no miks ka mitte. Human beans are very dangerous.
No comments:
Post a Comment