Veel vaatavad me poole talve näod
Ent emaga tehtud kihlveo, et kui homme mõne puulehe puu otsast kasvamas leiame, saame mõlemad suure šokolaadi tundub, võib vist küll võidetuks lugeda. Kui nii on, siis tahan Omarit. Ja-jah. Omarit. Omar on mu lemmik.
Varsti on väljas juba selline. Lilleline. Eelmisel kevadel kultuurikilomeetril oli. Aga asi on nii, et minu fotod ei ole minu arvutis ja ma neid iga päev kätte ei saa. Üldse esimest korda sel aastal nägin. Nii et rohkem kevadpilte mul pole. Ega üldse eriti pilte. Kuigi ega ma neid enam väga usinalt ei tee ka. Nüüd pean hoopis usinalt kirjutama. Ajan iseennast selle kirjutamisega segadusse. Aga lõppude lõpuks võin ma uurimistööd nagu ilukirjandust ka kirjutada, no natuke, kuna selle tulemus peale reaalse uurimistöö enese mind nii väga ju ei huvitagi. Eks ole?
Ülejäänud elust:
- uus blogspot jooksis just kokku. Idiocy! Ja see ei lase midagi ise teha!!!
- tuleb kirjutamist harjutada, kas või mõttes
- homme lähen Eivøri konsertile
- täna nägin kaht vilisevat luike
- Salingeri "Seymour: sissejuhatus" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad" on kuratlikult head, ütleb inimene, kellele igatahes millalgi rukkikuristik eriti ei meeldinud.
- hõbedaste raamatute aeg
- märkus iseendale: oranžide sukkade ja rohelise mantli kombinatsioon tuleb läbi mõelda. Tähelepanutase võib osutuda liiga kõrgeks.
No comments:
Post a Comment