Hakkasin arvutama ja avastasin, mõtlesin välja, et mu ühed praegused lemmik-, kunagised kõige ebalemmikumad saapad on kuus aastat vanad. Võib olla ka, et viis ja pool. Sellega olen oma positsiooni tarbimisahelas küll pisut õgvendanud, ent loobun oma kohast hea meelega mõnele neist iga minut sündivatest lastest. "Tagasi kultuuri juurde. Jah, te kuulsite õigesti, tagasi kultuuri juurde. Te ei suuda kuigi palju tarbida, kui istute vagusi ja loete raamatuid," on Huxley "Heas uues ilmas" katseklaasilaste tootmise vabriku juhataja sõnade läbi juba 1931. aastal kirjutanud. Eks ole näha, mis sellest saama hakkab. Ja ma valin "hakkab" sinna täielikult meelega pooltrotsides eesti keele tulevikutust. Oh, seda ilma, natukest. "Õnn pole iialgi majesteetlik" on mul Huxley (prohvetlikust? loodetavasti siiski mitte) raamatust veel välja kirjutatud. Õnnelikus Ameerikas oleks kuueaastased saapad juba Oprah-vääriline teema, kuigi nagu iga äärmusega, on seal ka keskkonnaäärmusi rohkem kui meil. Ja ma pole nende vanusele isegi mõelnud, lihtsalt mugav on. Ja ilus. Ja auke ei ole. Huxley raamatus on aukude parandamine keelatud, et tarbimist-tootmist jätkata.
Aga järgmise aasta (ma arvutan neid ikkagi kooliaastates) kavas on just lugeda, veel lugeda ja veel veel lugeda. Ainuke asi, milles saab kindel olla.
Minu tutvustusele kooli seinal kirjutas keegi, et ma oskan lennata.
Suur tänu!
Ma olen õnnelik
isegi kui see ei ole päris nii, päris nii, nagu lugudes
(selle eelmisest eelmise lause lõppu ei saa punkti panna, eks ole nii?)
[tühik]
No comments:
Post a Comment