Täna hommikul ärgates oli miskipärast tunne, et väljas peaks olema lumi. Puuokstel, härmatis vähemalt. Aga ongi käes need tumedad õhtud, millal Florence'it 8-se volüümiga kuulata ja koristada ja kirjutada ja lugeda. Aknad on vastpestud, kõht täis vastavalmistatud tervisetoitu (avastasin toidupoodide lihaletid, kust saja grammiga seastrooganovi või hakkliha osta). Need õhtud on ilusad.
Nii kirjutasin ma nädala algul. Ja nüüd- ena!- sajabki lund. "Lumi tuli" on üks väga veider sõnapaar, mis ühendab endas kaks vastandit, kas pole? Lumi! Lumi! Ja mul pole ei oktoobri- novembri- ega detsembritunnet. Kõik korraga, mitte ükski! Ja kollasepugulised tibud otsisid läbi kõik aknalauad.
Ja taevastes kasvavad kuused.
Nii juhtub, kui astuda vabakirjutuse sisse ja aju hakkab tootma täiesti seosetuid lauseid.
Sulatasin lihtsalt terve tüki kõige odavamast järgmist sinihallitusjuustu gnocci-de peale. Jumalik.
Sain teada (veebis on mingi biibligeneraator, mis otsib evangeeliumi ja numbri järgi õige koha üles, ka eesti keeles), et "Oh ye of little faith" (kasutatud näiteks Matteuse 8:26) on eestikeelses biiblis "nõdrausulised". Oh nõdrausulised. Oh jah.
Mis veel? Ah, ei teagi täpselt.
varsti jälle, imesilmsed!
Kell sai viis, pean minema lumetulekupüha tähistama, kuigi mõistus ütleb, et ära larista!
(ainuke foto, mida raatsin välja panna, lootes, et paremad viitsin kunagi kuhugile konkursile saata)
Lugesin läbi "Uue maailma rohelise ajaloo", soovitan, kuigi inimkonna lühinägelikkusest ja haigustest jms ajaloost on...hmm...raske lugeda. Aga pole mingi teadustekst, minu jaoks vähemalt. Ja huvitav. Ostsin uue raamatukuhja (armastan armastan, Tänapäev ja Pegasus langetasid hindu, ja sain meie poe eeleelviimase Etümoloogiasõnaraamatu). Elust on kuidagi raske kirjutada, kui midagi eriti erilist ei tee. Kuigi sellepärast pole IGAV või TÜÜTU või et ei teeks midagi armast ja toredat ja headtujutekitavat. Ikka teen. Alailma.
Ostsin:
Kong Fuzi tarkuse
Kreeka müüdid I
Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal
Tudengid, teisipäeviti on 12% soodustus muide, väike reklaaminurk, sest see on nimelt minu teada kõige odavam viis (uusi) raamatuid osta.
Miskipärast (ei tea küll, mis. irooniaga) kujutan kogu aeg ette oma tulevast raamaturiiulit, kuhja, seinavooderdust, ja tunnen vastupandamatut iha koguda kokku kõiki neid raamatuid, mida ma endale tahaks, luua oma tulevast kollektsiooni. Ehitan seda raamathaaval endale, ja juba mõtlen, kui palju (paarkümmend) head seal on. Tobe ehk. Võib-olla viie aasta pärast kahetsen koormakogumist. Aga ma ei usu. Praegu.
See laul kummitas terve nädalavahetuse ja ehk rohkemgi, nakkav. Mitte eriti sügavmõtteline, ma tean ise ka, aga no, mis parata, päris lahe oli esimesed paar korda. Ja kuradima nakkav. Nagu Karumsi kakaomagustoit.
Vahel ma mõtlen, kuidas ma siia olen jõudnud. Kõlab nagu cheesy romaani alguslause, sellise, mida ma lugeda ei viitsiks. Kinda appropriate. Kõik on ju hea olnud ja kõik on ju ometi ikkagi hea, aga ma ei oleks arvanud, et olen päris selles kohas, kus ma olen. Ma ei tea isegi, mida ma teen või ei tee.
Homme ostan raamatuid.
Süüa jõuab kogu elu, aga uusi maailmu on veel nii palju avastada.
(Kusagil loevad inimesed (ilmselt) minu loetud raamatuid)
(Kas pateetiline on pathetic või paatoslik nagu veebiÕS väidab? Ma ei julge seda sõna kasutada)
Täna oli esimest korda tööd lõpetades õues pime. Mitte päris kottpime, aga siiski. Kohe tunneb, kuidas aeg muutub.
Ja mu töökoha vastas on nüüd veider foor ja Solarise toidupoes on kaos (ja pole kaupa) ja nii tulingi koju ja tegin paprika-peterselli-ingveri-köömne-omletti. Mis maitses jumalikult.
Armastan köömneid ja kõiki neid teisi koostisosi. Viimasel ajal teen kõiki sööke tšilli/ingveri või mõlemaga. Ja kapist omletistatavaid aineid otsides leidsin siis ka köömned. Ikka parem, kui mandlilaas
tud, millega ma viimased paar korda riisi olen teinud. Mõtlesin, et need muna sisse ei sobiks. Ja see kõik on hea, väga väga hea.
Raamat on (Yoko Ogawa "Professor ja majapidaja) ja Top Gear algab ja magustoiduks on vanilipudingit, mille sisse šokolaadi pudistada ja jumal küll- homme jälle ei pea mingi kell ärkama. Enne poolt nelja igatahes.
Täna õhtul oli nii elev ja tuhisev ja see oli sama hea kui tants
Ja annan teile selle peale paar lambitäit valgust
(Ja mida pahna see uus blogspot küll teeb?) Midagi pigem eilsest:
Vihm tantsib plekkkatuseil,
sel tantsul on kaunis kõla.
Nii need autod maksavad
oma üüratu olemisvõla.
Istun üksinda kodus ja ootan...
Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiestireaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.
"Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really." *** "Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."
Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)
Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.
Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.
Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.
Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.
PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.
