Mida täpselt? Ei teagi. Sellise sügisilmaga ei tundugi maailmas olevat nii palju asju, mida teha, või pigem, et neid asju oleks palju, mida toas (sest välja ei taha minna) teha saaks, aga mis miskipärast ei ole need õiged. Kuigi siia praegu kirjutamine äratab need üles, mis tähendab, et ehk ma siiski jõuan Millegini. Sest seni olen maganud (sellise ilmaga on ka uni hea) ja lugenud maailma keskkonnaajalugu- mille pidin pooleli jätma, sest olen jõudnud järjega kolonialismi peatükki "ebavõrdsuse vundament" ja lugedes, kuidas eurooplased koloniaalajal maailma noh, ära rikkusid, majanduse pärast, võtab mul iga paari lehekülje tagant pisarad silma. Nii et jah. Millal ma viimati lugedes nutsin? Ei teagi, aga tõsielu on nii palju õudsem ka kui lood, mitte "lihtsalt lood", aga nojah, see on reaalne ja ometi ma ei tunne, et see oleks täiesti reaalne, mitte miski ei tundu sellises meeleolus (sellises sügises) reaalne. Võiks uskuda neid filosoofe, kes on väitnud, et maailm on uni. Või arvata, et keegi on mu välja mõelnud, miks mitte ka mina, aga maailma ma ei usu, et ma oleksin välja mõelnud, sest miks ma mõtleksin välja midagi sellist? Miks keegi mõtleks välja midagi sellist? Kuigi elades- siin, praegu, oma armas-mugavat elu- võib kõik väljaspool eluraadiust nagunii olla väljamõeldis, kellegi raamat, kellegi film.
"Now that we have such tamed and, I have to say, beautiful images of something like a tiger and we can do exactly what we like with them, well why would we ever again be bothered about the extinction of real tigers? It struck me, we don't and won't need to see a real tiger ever again now, not now that we've got images like that, not really."
***
"Personally I wouldn't mind if they become extinct. I hate the way they're always killing deer and zebras and things on the wildlife shows."
Lihtsalt üks teemaga haakuv lõik Ali Smithi raamatust "There but for the", mis on suurepärane raamat, ja ei räägi üldiselt loomadest- stseen on lihtsalt ühest õhtusöögilaua äärsest vaidlusest. Aga on inimesi, kes tõesti räägivad nii. (Ja see on õudne ja kurb)
Mul on vaba päev. Mulle meeldib mu töö, mitte ainult lisaperspektiivi pärast, mida see annab, ja et see on palju huvitavam minu jaoks kui kusagil Cafe in-is või toidupoes müüa, ja et ma saan lugeda, ja et inimesed on toredad, see on üleüldse selline sõbralik. Minu päeva tipphetked on, kui tuuakse uut kaupa, ja saab seda välja panna, eriti huvitav on, kui kusagile peab olema peitunud veel mõni eksemplar ja tuleb see üles leida. Kuigi mul on need otsimisvastased silmad, mis sageli ei näe just seda, mida ma otsin. Mis on muidugi piinlik, kui kliendile midagi otsides nii juhtub. Aga seda õnneks sageli ette ei tule. Ja siis on need suvalised sisenädalased nädalavahetused ehk näiteks täna, aga kuna need on nädala sees, pole nende juures nädalavahetuse-survet teha midagi ülevõlli lahedat, senikogematut, edasilükatut. Süda on rahul ka kodus olemisega, seni, kui MIDAGI tehtud saab. Tahtsin täna kodus töötada üldse... aga veel jõuab. Külm on, kätel on väga väga külm ja muidu ka. Ei köeta veel. Tahaks lõket, tahaks elavat tuld.
Ühesõnaga olen alailma kodus (nädalavahetusti meeldib mulle ka töötada), nii et nädalapäevadel pole eriti vahet ja kogu aeg olen puhanud ja kuna õppimist ei ole, mahub minusse eriti palju kirjandust. Nagu ERITI palju. Kuigi ikka on korraga terve hulk asju, mdia lugeda, mis on lõbus.
Ausalt öelda, ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi kodus olin, suvel tol nädalal, kui üksi kodus olin vist, kui ma paar päeva ainult filme vaatasin ja mangasid lugesin. Ei, täna ei lähe sama rada. Pealegi ma pean veel süüa tegema. Ja ma siis tegin asjalikke asju ka. Ja see on hea, et ma siia kirjutan, minu jaoks vähemalt.
Kavatsen seda jätakata, mingil moel. Ausalt.
PS: Selle nädala laul: Beth Orton "She cries your name"
No comments:
Post a Comment