Lumesulasupikulp või midagi muud

Täna hommikul ärgates oli miskipärast tunne, et väljas peaks olema lumi. Puuokstel, härmatis vähemalt. Aga ongi käes need tumedad õhtud, millal Florence'it 8-se volüümiga kuulata ja koristada ja kirjutada ja lugeda. Aknad on vastpestud, kõht täis vastavalmistatud tervisetoitu (avastasin toidupoodide lihaletid, kust saja grammiga seastrooganovi või hakkliha osta). Need õhtud on ilusad.

Nii kirjutasin ma nädala algul. Ja nüüd- ena!- sajabki lund. "Lumi tuli" on üks väga veider sõnapaar, mis ühendab endas kaks vastandit, kas pole? Lumi! Lumi! Ja mul pole ei oktoobri- novembri- ega detsembritunnet. Kõik korraga, mitte ükski! Ja kollasepugulised tibud otsisid läbi kõik aknalauad.
Ja taevastes kasvavad kuused.

Nii juhtub, kui astuda vabakirjutuse sisse ja aju hakkab tootma täiesti seosetuid lauseid.

Sulatasin lihtsalt terve tüki kõige odavamast järgmist sinihallitusjuustu gnocci-de peale. Jumalik.

Sain teada (veebis on mingi biibligeneraator, mis otsib evangeeliumi ja numbri järgi õige koha üles, ka eesti keeles), et "Oh ye of little faith" (kasutatud näiteks Matteuse 8:26) on eestikeelses biiblis "nõdrausulised". Oh nõdrausulised. Oh jah.

Mis veel? Ah, ei teagi täpselt.
varsti jälle, imesilmsed!
Kell sai viis, pean minema lumetulekupüha tähistama, kuigi mõistus ütleb, et ära larista!

(ainuke foto, mida raatsin välja panna, lootes, et paremad viitsin kunagi kuhugile konkursile saata)