The most inspiring movie

Kas keegi on näinud filmi "Beautiful losers"?

Reede õhtul näidati seda suurel Vabaduse väljakul võrdlemisi väiksel ekraanil. Vabaduse väljak on mõnus koht istumiseks ja ilmad on ka soojad, aga film, film on võrratu! Sellist inspiratsioonipuhangut nagu sellest filmist pole ma varem tundnud. See oli põnev, eluline, ilus, meeldejääv…  tõeline meistriteos, mis tekitab ülevoolava tahtmise ameerika urgastes graffitit teha ja rulaga sõita ning ilmestab kahjuks veelgi enam tõsiasja, et armsas aedlinnas Tallinnas sellist nähtust nagu tänavakultuur peaaegu pole. Tahaks öelda, et siis oleksi aeg see tekitada, aga ega selle kehvemaid külgi tegelikult tahaks- vägivalda, gänge, uimasteid, ilma milleta ilmselt ka tänavakunstnikke-sodijaid-rulatajaid hulga vähem oleks, mitte, et filmis sellest eriti räägitud oleks. Aga võtkem siis vähemalt headest asjadest eeskuju. Või noh, vaadake lihtsalt filmi!

Tagantjärele võiks öelda, et Vabaduse väljaku rulatajaid on ka täitsa tore vaadata, isegi kui nad erilised trikimeistrid pole. Aga nagu filmiski öeldud, on rulasõit ikka selline kunst, mida tuleb kõvasti harjutada, nii et laske käia, mida selle betoonväljakuga muud ikka peale hakata on. Aeg näitab, et igast üritusteks on see muidugi ka täitsa sobiv ala, aga ei saa ju ometi lasta tal nende vahepeal kasutuseta seista. :)

jalutuskäik

Imelik on mõelda, et alles eelmine või üleelmine nädal kui ma Toompealt alla jalutasin, avanes seal selline vaatepilt. Kaunis, muidugi, ja fotod kahvatuvad tõelise vaate kõrval, aga kuidagi -- lehitu? lehtedeta? või peaks "raagus" juurde jääma? Praegu sealt alla jalutades/joostes on hoopis rohelisem, nagu igal pool mujalgi. Meenutab suve…

Kuigi eks see aastaaeg ongi kohe käes. Õnneks. Tavaliselt ma suve nii ei oota, aga väljavaade tervest pikast suvest Eestis on kuidagi meeliülendav. Nakkav suvepalavik on kallal.

PS. ühe pildi pool-vari pool-valgus on täiesti 100% loomulik. ei mingit photoshoppi.

Ühtlasi lisaksin veel mõne pildi kevadistest imedest. Kui tähele panna, on ka linnas nii palju ilusat.

Kassid, kassid

 

Võrdlemisi vana pilt, aga ikka veel armas- nagu Saabastega Kass Shrekist. Kahju, et see nägu õpetajate peal läbi ei lähe. Kuigi no… võib-olla läheks ka, kui ma kass oleks. Oh, siis see oleks alles õppimist väärt kunst.

Ah jaa, modell oli Stefi, kes kahjuks ei ole minu kass, nii et laenata ei saa

Suutmise suutmatus

Mis värk sellega on, et just siis kui midagi kõige rohkem vaja teha on, tabab see kõige suurem laiskusehoog ja mõtted pöörduvad üha sulepatjade ja vatitekkide poole ning sõrmed keelduvad midagi asjalikku kirjutamast. Või vähemalt midagi sellist, mis kõigile tegemata asjadele kuidagi kaasa aitaks. Võib-olla peakski asjad tegemata jätma, aga kahjuks on see meetod juba läbiproovitud ja väärtusetuks kehtestatud. Hoopis ajakeerajat oleks vaja. Siis saaks homme tänaseid toimetusi teha- ilma igasuguste süümekateta.

Calm like on sunday…

,

Ja jälle on pühapäev, aga seekord vahelduseks tegevusrohke… talutud on uudishikulikke herilasi ja kahtlase huumorisoonega ilmastikku, suur hulk kevadist suurpuhastust ka tehtud. Ringi on tõstetud palju raamatukuhjasid ja järgmiseks nädalaks on kaks pätsi viigimarjaleiba, kahjuks mitte minu küpsetatud, aga ikkagi. Jube mõnusalt kaua on valge ka…

pilt on minu :)

Alguses oli midagi muud

Bloginduse avastamisest saati olen tahtnud ka ise kuhugi kirjutada. Näeb ju alailma midagi toredat, midagi südantsoojendavat ja siis tahaks seda ikka teistega jagada. On meeldiv kirjutada meeldejäävatest asjadest ja meeldiv kujutleda, et see ka kellegi teise südant soojendab või häid mõtteid annab. Endale ma blogi aga ei loonud, mõtlesin ikka, et kui ma juba praegu blogi peaks, mida ma siis veel paari aasta pärast teeksin, aga lõpuks ei suutnud enam vastu panna :)
Olen aastate jooksul mitme blogi püsilugeja ja juba on teada, kust siis, kui süda on raske või mõtteid ei ole head tuju või inspiratsiooni leida…
Loodetavasti õnnestub minulgi lugejale aeg-ajalt killuke päiksekiirt anda

Aitäh lugemast!