Öised mõtisklused

Mida teha keset ööd, kui und pole ega tahtmist magama minna, samas kui tubades sinu ümber magavad kõik inimesed? Lumi on akna taga ja taevas ahetab tasapisi, ent ei ole mingit soovi uinuda. Minu sünnipäev ongi läbi... tunnen veel sinikarpide lõhna, meeldivaid vestlusi, autorataste vibamist paksus koristamata lumekattes, Leslie da Bassi laule, lund, kinke, tantsu, eesti jubaunustatud muusikat, naeru... selle kõige peale ei taha magada, ei taha elamusi unelooriga tuhmendada, ent ometi mida mõistlikku ikka teha on? Õhtuse tuhinaga on kõik isegi jeli-jeli korras, arvuti huugab käte all, muusikavalik on minu päralt ja vaikne. Elu on rahulik, eriti võrreldes paari tunni taguse ajaga, tantsida enam ei viitsiksi, kõik on justkui korda läinud... Leban põrandal teki ja padja ja arvutiga, kuulan, kuidas teised nohisevad ja olengi jälle aasta võrra vanem :)

mis on rõõm, mis on hing?

Heips!

Nädal on tõepoolest jätkunud vastavalt ootustele, võiks öelda, et väga kirjandusliku vürtsiseguga: Reedel õnnestus unesegasena Cabaret Rhizome'is Helsingi luuleõhtul käia ja peaaegu magama jääda, kuna olin Lermontovi osava mõjutuse pärast vähese ööunega. Aga läbi sain! Lermontovi, see tähendab. Ja olin täiesti ebaprofessionaalselt üllatunud, et "Meie aja kangelane" mulle tegelikult väga meeldis. Nädalavahetus oli ka meeldiv ja meeleolukas, esmaspäev niisamuti, teisipäeval, üleeile, käisin üle vääääääga pika aja Apollo kirjandusklubis. Umbes eelmisest kevadest saati pole käinud, aga see tõestab veel kord, et head asjad ununevad kiiremini kui halvad. Ma olin peaaegu unustanud, kui tore seal olla võib, isegi kui ma vaevalt kunagi ühtegi kõnealust teost lugenud olen. Sel korral räägiti Herta Mülleri "Hingamise kiige"-st, mida kõik muudkui kiidavad. Tiiu Relve jutud selle tõlkimisest olid väga südamlikud ja tekitasid minuski päris elavat huvi. Mulle üldse meeldib kuulata, kuidas inimesed raamatutest räägivad, see teeb need lähedasemaks ning antud juhul arvan, et tõlkimise loost oli vähemalt niisama põnevam kuulata kui oleks olnud sisust. Pealegi on tõlkimise problemaatika ja ilu ka mulle päris lähedane teema ning Transilvaania ajalugu tundus ka väga põnev, kuigi õnnetu. Ma ei usu, et ma niipea seda raamatut lugema hakkaksin, aga millalgi kindlasti. Täna käisin aga kirjanike majas Lauri Sommerit ja Mari Kalkunit kuulamas. See oli väga soe ja hingeline õhtu kuidagi, katkendid tema enese ja tema tõlgitud teostest, aeg-ajalt makilt lastud taustaheli, kirjanik Brautigani hääl, seto rahavalaulud, Lauri enese laule nii üksi kui koos Mariga esitatult...

Oeh, et võib ka õnnelik olla

Ja üldse, pean ikka meeles pidama, et alati kui oleks lihtsam enesele "ei" öelda ja käega lüüa, peaks ennast ikka kohale vedama, kui just tõesti väga väsinud pole vms. Nii paljust võib ilma jääda, lihtsalt sest ei viitsi. Üle pingutada muidugi ka ei maksa...

Kool tundub hetkel nii tühine ja ületähtsustatud,
aga no päris õppimata ei saa vist ka jätta.

Lõpetuseks pilt Sofia Schliemannist, Trooja väljakaevaja Schliemanni naisest nn Helena ehetes. Hetkel on mul pooleli just temast ja Trooja väljakaevamisest pajatav Peter Ackroydi teos "The fall of Troy". Selle kõrvale olen sunnitud lappama ka Krawczuki raamatut "Trooja sõda", sest seal on pisut enam kirjeldatud Trooja kuut eri ehitustaset, Ackroydi teos on siiski ilukirjanduslik. Aga haarav. Jätkab kenasti mu antiik-aineliste teoste rida, kuigi pisut teisest ooperist, jutt ei käi siiski Iliasest enesest vaid väljakaevamistest aastasadu hilisemal ajal.

pildi leidsin siit, päris kena arvustus ka seal.

Pilte

pildid pole minu tehtud, pärit kas jumal-teab-kust, olen kusagilt netist alla laadinud,
või päris mitu tükki: www.hislips.blogspot.com
ma isegi ei ürita teeselda, et ükski neist oleks minu idee või teotus.
järgmine kord panen lingid, seekord ei suutnud enam.

lost in herself

lugemise ajal vb näiteks seda kuulata, nii
õige mu tänase õhtuga!

pildid pärit: www.muffikphoto.blogspot.com, mai 2007, just in case

Täna... ma hõljun, pea pilvedes ja ümisen :)
Hinge all on pannikartulid, mis on paremad kui friikad ja suur tass tulist kakaod ja leidsin ilmselt uue lemmikkoha, kus istuda, ümisen, ümisen, ümisen!
Soojad sõnad, soe süda, soe olla, hing helisen, vabaduse tunnelis mängib vaikne kitarrilugu näituse taustaks, mida mõni üksik möödakäija kaeb, mõtted lendavad ja meeled kumavad ja olla on mõõtmatult hea. Tantsida, laulda, lennata! Toas põlevad hubisevad küünlad, ema ei ole, vaip on pehme ja tee on kuum, naabrid ilmselt flöödisoolodega hulluks aetud (mission accomplished!), keegi lällab tänaval vastu, magama pole veel niipea vaja minna - Lermontov vaja homseks läbi lugeda. And I will make it, I'll prove it, and tomorrow's gonna be just as fun, if things go well. Kes ütleb, et noote on vaja või saksofoni, kui ainult samal ajal veel laulda saaks ja kõik selle, mis tuul silme ette toob tõeliseks teha! Sugulased, sõbrad, tuntud ja tundmatud nimed ja ma tunnen end nii vabalt, nii vabalt, otsekui oleks ma viimased nädalad? kuud? poolaasta? sordiini all olnud, vaid pooltoonides, vaid ääriveeri olnud, I've felt so lost as if it was not me living my life, and now I feel real at last. Mõnikord on päris lahe tegelt, kõndida läbi elu otsekui see polekski sina, nii see tundub, raske seletada, aga kohal olla, täiega ja kõiges tükis, ekstaas oleks õige sõna võib-olla?! Tänast päeva ei tule enam kunagi, ilusad hetked püüavad meid ja mina ei armasta ühtegi tunnet enam, kui jääda purju klaasigi kangemata lihtsalt elust ja hetkedest!