pildid pärit: www.muffikphoto.blogspot.com, mai 2007, just in caseHinge all on pannikartulid, mis on paremad kui friikad ja suur tass tulist kakaod ja leidsin ilmselt uue lemmikkoha, kus istuda, ümisen, ümisen, ümisen!
Soojad sõnad, soe süda, soe olla, hing helisen, vabaduse tunnelis mängib vaikne kitarrilugu näituse taustaks, mida mõni üksik möödakäija kaeb, mõtted lendavad ja meeled kumavad ja olla on mõõtmatult hea. Tantsida, laulda, lennata! Toas põlevad hubisevad küünlad, ema ei ole, vaip on pehme ja tee on kuum, naabrid ilmselt flöödisoolodega hulluks aetud (mission accomplished!), keegi lällab tänaval vastu, magama pole veel niipea vaja minna - Lermontov vaja homseks läbi lugeda. And I will make it, I'll prove it, and tomorrow's gonna be just as fun, if things go well. Kes ütleb, et noote on vaja või saksofoni, kui ainult samal ajal veel laulda saaks ja kõik selle, mis tuul silme ette toob tõeliseks teha! Sugulased, sõbrad, tuntud ja tundmatud nimed ja ma tunnen end nii vabalt, nii vabalt, otsekui oleks ma viimased nädalad? kuud? poolaasta? sordiini all olnud, vaid pooltoonides, vaid ääriveeri olnud, I've felt so lost as if it was not me living my life, and now I feel real at last. Mõnikord on päris lahe tegelt, kõndida läbi elu otsekui see polekski sina, nii see tundub, raske seletada, aga kohal olla, täiega ja kõiges tükis, ekstaas oleks õige sõna võib-olla?! Tänast päeva ei tule enam kunagi, ilusad hetked püüavad meid ja mina ei armasta ühtegi tunnet enam, kui jääda purju klaasigi kangemata lihtsalt elust ja hetkedest!
No comments:
Post a Comment