Elamusi seinast seina

Viimase kahe nädala jooksul olen lõpuks ometi jõudnud mõned korrad kinos käia. Kahju ainult, et suurtes kinodes nii vähe huvipakkuvaid filme tuleb, arvestades, et romantilisi komöödiaid, lastesaateid ja õudukaid ma eriti tihti ei vaata.
Küll aga õnnestus Wall Street 2- te näha, mis mind algul üldse ei huvitanud, aga mu ootusi umbes 100 % ületas. Tagantjärele küll, aga sel õnnestus majandusolukorda tõepoolest eredalt ja kaasahaaravalt kajastada, tuues välja nii kriisi põhjused kui samas luues elamusrikka filmi. Mulle meeldis selle juures eriti soundtrack ja kogu olustik, aga oli päris põnev majandusmaailma vaadata. Ja õudne mõelda, kuidas suurärihaid kogu maailma mõjutavad... brrr
Täna aga käisin lõpuks Scott Pilgrimit vaatamas. Ma juba treilerit nähes otsustasin, et seda lähen vaatama, aga seni pole võimalust olnud. Kahju, et seda nii vähe näidatakse, vaid korra päevas, sest see ületas mu kõrgeid ootusi samuti ülikõrgelt ja ma nautisin iga hetke. Võib-olla on asi mu eas, aga mu ema igatahes oli samuti väga rahul. Kõkutasime seal kahekesi terve filmi naerda. Seal oli lihtsalt nii hea tekst ja efektid ja kõik! Lahedalt oli film koomiksi- ja videomängudega ühendatud, nii et see oli kogu aeg segu kolmest eri asjast, aga kõik see mängis välja ka. Mina igatahes olen ülirahul ja vaataksin iga kell uuesti, mitte midagi kohe ei oskaks kurta isegi kui tahaks. :D

parim treiler minu arust
vaadake!