öö-öö-öö

On hämar. On öö. Selline kesk ööd öö, mil ainult hullud ja unetud on liikvel ja lugedes hämaras hiilivad, tõttavad, kappavad poolnähtavad neljajalgsed täpselt su silmade nägemispiiri alt väljas ühest varjust teise. Iga kõrvalpilk või perifeerse nägmise ootamatu laienemine tundub paljastavat midagi kohevat ja elavat ja kaheldamatult liikuvat. Tolmurullidest kiiremini veerleb midagi tugitooli ja diivani vahelt säuhti läbi. Tooli all tundub keegi justkui kükitavat. Nad ei ole midagi halba, lihtsalt igapäevased ööolendid, kes ei jaksa enam su järele oodata. Neil on asjad ajada ja kuigi nad igal öösel nii hoolsalt ja ustavalt – enamasti vähemalt – ootavad, kuni sa oled magama läinud, vähemalt voodisse, ei jaksa nad enam oodata, lihtsalt sellepärast, et nende päevanaaber ei suvatse nagu kord ja kohus öösel neile aega anda. Pealegi, öösiti mängivadki silmad trikke, neil pole midagi karta. Kui pilk tababki hetkeks halli karvakasuka või mõne veikleva silma läigatuse, pole sellest neile veel midagi lahti. Uni kustutab kõik jäljed. Hommikul ei ole põrandal enam sooju kohti seal, kus nad käinud on, ja lagede sosinad on vaikinud. Karvu neist maha ei jää, võib-olla vaid hambulise naeratuse visand hapral hommikuõhul, või mõni hiline kooserdis voodi tagumise vasema nurga all. Näe! Näe! Seal ta jälle ongi, seal, riiuli eest jooksis just mööda! Kas sa ei näinud? Ja tõesti tõesti on tarvis magama minna.

Luulepaus

Elu Maal on üsna odav.

Näiteks unenägude eest pole siin vaja krossigi maksta.

Illusioonide eest- alles siis, kui need on kaotatud.

Keha omamise eest maksad üsnes kehaga.

Ja justkui seda oleks veel vähe,

tiirutad ilma piletita planeetide karussellil,

ja koos sellega jänesena galaktikate keerises,

läbi aegade niivõrd peadpööritavalt,

et miski siin Maa peal ei jõua võpatadagi.

Vaata nüüd tähelepanelikult:

laud seisab ikka omal kohal,

laual paberileht, nii nagu see sinna pandud,

paokil aknast puhub ainult õrn tuuleõhk,

ja seintes mitte mingeid hirmuäratavaid pragusid,

kustkaudu tühjus saaks sind endasse tõmmata.

Wislawa Szymborska kogumikust "Herakleitose jões"

osa luuletusest "Siin" lk 168

Tal tuli mõti. Tekst ilma muuta.

Jah, just nii. Mõti tuli. Mõti tuli mõti jää.
Kirjavigade inspiratsioon.


Ma ei tea, kui kaua ma olen nendel sisemistel vaikuseväljadel käinud, valguseväljadel. Küngastel. Orgudel. Vahel tabab mind tunne, et ma ei mäleta, millal ma viimati rääkisin. Millal ma tõeliselt rääkisin. Ja millal naersin. Ometi kunagi (what a silly thing to say) tunti mind (ma loodan) mu naermise pärast. Ma ise tundsin. Ja siis õppisin tundma seda vaikust, mil huuled nii mugavalt sobituvad kokku ja ei tundugi enam avanevat sõnadeks. Ja nüüd kes jättis kelle, aga kedagi pole ja vaikus on saanud südamerütmiks.
Ma ei ole vist kunagi olnud nii terve.
Ja nii... midagi muud.
Midagi muud ka.

Kuulsin täna paari häält ajast, mis tundub juba ammune ja korraga mitte ja ma oleksin peaaegu nutma hakanud, sest see oli nii armas. Ja siis tahaks joosta kellegi juurde ja kallistada inimesi ja öelda, et ma tõesti olen neid armastanud. Mis ma ka poleks. Mina ju ei tea. Ma saan ainult uurida neid vaikuseväljasid ja loota, et neist saan endale tulevaiks aastaiks midagi head, sest see on saatus, mille ma ise olen endale teinud. Nagu nende sõnade ilmumise vaatamine ekraanile, kui ei vaata klaviatuuri ja need lihtsalt immitsevad sõrmedest välja ja ema laulab: "the bed, the bed, the bed is waiting for you". No ja ongi öö. Aga mis vahet seal on. Väljas on pime ja mu laugude all on pime ja unenäod jäävad endiselt mus peamiseks arutlusteemaks.

 Ja ma ütlen endale, et kui ma olen endale ise kirjutanud sellise loo, siis tuleb uskuda ennast, et selles on midagi leida. Et neis vaikuse väludes olev vaikus on ilus ja rammus ja võib-olla paljastab midagi. Võib-olla viib see mu kuhugi. Ja ma lükkan ootuse endast eemale ja mässin siidiriidesse ja mõtlen, mida ma õieti oodata tahan? ja kas ma õieti tahan oodata? ja isegi nälg sõnade järele pole nii näriv, kui see tavatses olla, nüüd kus ülepäevine aitähide, palunite ja kiirvestluste tants seda leevendab suuremaski koguses, kui varem. Ja on uusi inimesi ja on uusi elamusi ja on ka elusolemise tunnet. Neid kõiki on ka.

Ja sõnad saavad moodustada lugusid, mis ei räägi minust, kuigi ma võin neid pidada enda omadeks. Ka seda peab meeles pidama.



Hilisöö.
Pole söögiga seotud.
Ja mitte tingimata täistõena võtmiseks, või seda enam.
Sõnadel on komme end ise siduda. Nad teavad, kellega nad koos tahavad olla. Ja nii moodustuvad lood, mis on lood, rohkem kui reaalsus, kui reaalsus ei ole lood ja vastupidi. Need sõnad tulid täna. See mõti kirjutas ennast.

pealkirjastamata

Lugude katkematu ring.

Mul on käsil põnev raamat. Väga põnev. Südantväänav. See keerab mu nii üles, et ma pean end maandama. Nii et ma loen midagi arvutist. Mõnda mangat näiteks. Kui see pole vähmalt mingil haaravusetasemel, maandamine ja eraldumine käsilolevast loost ei õnnestu. Nii et ma loen, kuni leian midagi huvitavat. Võib-olla midagi sama huvitavat. Ja siis tunnen ma vajadust lugeda eelmist lugu edasi nii huvist (see on põnev!) kui selleks, et maandada vahepealset asenduslugu, aga kuna lugu on hingematvalt põnev ja suuda ma piirduda näiteks ühe peatükiga (või sõltuvalt autori oskustest/juhusest jätab see peatükk nii palju pooleli, et ma ei saa lugemist kõrvale panna), nii et ma loen jälle seni, kuni ma enam ei suuda. Keen üle või hakkan tegelaste pärast liiga kartma. Ja siis see tsükkel kordub ja kordub ja  kordub ja mu ema imestab, miks ma kunagi enne üht öösel magama ei jõua. Mitte, et kirjeldatu oleks alati põhjuseks.

Ja mul lihtsalt pole seda tunnet, et siia kirjutada. Forgive me.

Kirjutasin (mitte küll iseseisvalt) peaaegu haiku (damn, kui napilt läks):

kehvasti täitsin

täna oma kohuseid

kosmose ees

Soovitan soojalt lugeda W. Szymborska luulet