Tal tuli mõti. Tekst ilma muuta.

Jah, just nii. Mõti tuli. Mõti tuli mõti jää.
Kirjavigade inspiratsioon.


Ma ei tea, kui kaua ma olen nendel sisemistel vaikuseväljadel käinud, valguseväljadel. Küngastel. Orgudel. Vahel tabab mind tunne, et ma ei mäleta, millal ma viimati rääkisin. Millal ma tõeliselt rääkisin. Ja millal naersin. Ometi kunagi (what a silly thing to say) tunti mind (ma loodan) mu naermise pärast. Ma ise tundsin. Ja siis õppisin tundma seda vaikust, mil huuled nii mugavalt sobituvad kokku ja ei tundugi enam avanevat sõnadeks. Ja nüüd kes jättis kelle, aga kedagi pole ja vaikus on saanud südamerütmiks.
Ma ei ole vist kunagi olnud nii terve.
Ja nii... midagi muud.
Midagi muud ka.

Kuulsin täna paari häält ajast, mis tundub juba ammune ja korraga mitte ja ma oleksin peaaegu nutma hakanud, sest see oli nii armas. Ja siis tahaks joosta kellegi juurde ja kallistada inimesi ja öelda, et ma tõesti olen neid armastanud. Mis ma ka poleks. Mina ju ei tea. Ma saan ainult uurida neid vaikuseväljasid ja loota, et neist saan endale tulevaiks aastaiks midagi head, sest see on saatus, mille ma ise olen endale teinud. Nagu nende sõnade ilmumise vaatamine ekraanile, kui ei vaata klaviatuuri ja need lihtsalt immitsevad sõrmedest välja ja ema laulab: "the bed, the bed, the bed is waiting for you". No ja ongi öö. Aga mis vahet seal on. Väljas on pime ja mu laugude all on pime ja unenäod jäävad endiselt mus peamiseks arutlusteemaks.

 Ja ma ütlen endale, et kui ma olen endale ise kirjutanud sellise loo, siis tuleb uskuda ennast, et selles on midagi leida. Et neis vaikuse väludes olev vaikus on ilus ja rammus ja võib-olla paljastab midagi. Võib-olla viib see mu kuhugi. Ja ma lükkan ootuse endast eemale ja mässin siidiriidesse ja mõtlen, mida ma õieti oodata tahan? ja kas ma õieti tahan oodata? ja isegi nälg sõnade järele pole nii näriv, kui see tavatses olla, nüüd kus ülepäevine aitähide, palunite ja kiirvestluste tants seda leevendab suuremaski koguses, kui varem. Ja on uusi inimesi ja on uusi elamusi ja on ka elusolemise tunnet. Neid kõiki on ka.

Ja sõnad saavad moodustada lugusid, mis ei räägi minust, kuigi ma võin neid pidada enda omadeks. Ka seda peab meeles pidama.



Hilisöö.
Pole söögiga seotud.
Ja mitte tingimata täistõena võtmiseks, või seda enam.
Sõnadel on komme end ise siduda. Nad teavad, kellega nad koos tahavad olla. Ja nii moodustuvad lood, mis on lood, rohkem kui reaalsus, kui reaalsus ei ole lood ja vastupidi. Need sõnad tulid täna. See mõti kirjutas ennast.