Lugude katkematu ring.
Mul on käsil põnev raamat. Väga põnev. Südantväänav. See keerab mu nii üles, et ma pean end maandama. Nii et ma loen midagi arvutist. Mõnda mangat näiteks. Kui see pole vähmalt mingil haaravusetasemel, maandamine ja eraldumine käsilolevast loost ei õnnestu. Nii et ma loen, kuni leian midagi huvitavat. Võib-olla midagi sama huvitavat. Ja siis tunnen ma vajadust lugeda eelmist lugu edasi nii huvist (see on põnev!) kui selleks, et maandada vahepealset asenduslugu, aga kuna lugu on hingematvalt põnev ja suuda ma piirduda näiteks ühe peatükiga (või sõltuvalt autori oskustest/juhusest jätab see peatükk nii palju pooleli, et ma ei saa lugemist kõrvale panna), nii et ma loen jälle seni, kuni ma enam ei suuda. Keen üle või hakkan tegelaste pärast liiga kartma. Ja siis see tsükkel kordub ja kordub ja kordub ja mu ema imestab, miks ma kunagi enne üht öösel magama ei jõua. Mitte, et kirjeldatu oleks alati põhjuseks.
Ja mul lihtsalt pole seda tunnet, et siia kirjutada. Forgive me.
Kirjutasin (mitte küll iseseisvalt) peaaegu haiku (damn, kui napilt läks):
kehvasti täitsin
täna oma kohuseid
kosmose ees
Soovitan soojalt lugeda W. Szymborska luulet
No comments:
Post a Comment