...

Oleksin pidanud varem kirjutama, aga jumaluke, PÖFF on ju!
Olen vist leidnud esimese pooltöö, mida ma tõesti naudin, ilmselt kuna sel aastal pole ka probleeme eriti ette tulnud, mul vähemalt mitte (loodetavasti ei tule ka). Ma tõesti tunnen teravat kahetsust, et ma alguses rohkem tööd ei võtnud, sest ma teeks hea meelega veel, aga esialgu olen pühapäevast vaba. Nojah, vähemalt läheb PÖFF kolmapäevani edasi ja siis tuleb tagasi tavaellu naasta. Kui tuleb.

Kui keegi kavatseb veel R-K PÖFFile minna, siis nende kohta, mis Tallinnas tulevad, oskan öelda nii palju:

"Palawani saatus", täna kell 17.00, mulle eriti ei istunud ja lõpuks läks juba kellavaatamiseks, et millal minema saab. Lugu oli normaalne, aga filmi/näitlemise/kõige kokku kvaliteet (Filipiinid!) oli minu arust üpris hirmus. Ma muidugi vaatasin seda öösel ka ja väsinult, aga oleksin hea meelega selle asemel miskit muud vaadanud.

"Vulkaan", täna kell 21.00, on rahulik Islandi film, mis esimesel vaatamisel mu külmaks jättis, siis aga vaikse sügavuse omandas. Neile, kes põnevust või kiiret story't ootavad ei sobi kindlasti.

"Iseenda jälgedes", ka täna, kell 22.00, oli laheda keelega räägitud lugu, mulle päris meeldib seda näinud olla. Ei kahetse sugusi, loost küll päris aru ei saanud, aga tõesti lahedaid stseene jagus kuhjaga. Neist, mis ma seni näinud olen, passib kuhugile eredamate mälestuste hulka

"Pilvelõhkuja", täna ja homme kell 19.00 ja 16.00, on päris kahtlane Taani noortefilm, mille kohta on väga raske mingit arvamust omada, rõhutan sõna kahtlane

"Martha Marcie May Marlene"'i, P kell 21.00, mulle igatahes meeldis (mitte see, mis seal juhtus muidugi, aga film ise)

ja Jaapani "Ime" (I Wish), P kell 22.00, on suurepärane ja liigutav lugu

"Püsimatud", T kell 22.45, on ka üks mu lemmikuid

Kuna ma rohkem ei taha kirjutada ja lähen tagasi Tallinna raadio (sealt tuleb täiega head muusikat minu maitse jaoks, isegi prantsuskeelset) ja raamatute juurde (sain uue Oyeyemi raamatu ja polegi veel lugemiseni jõudnud, mis on tõeline patt minu maailmas, kuna ta on mu kõige kõige kõige lemmikum autor, üks mitmest, aga ikkagi. Ja poes on N.K. Jemisini triloogia kolmas osa, mida ma veel ostnud pole, mis on samuti lubamatu) siis panen siia ühe luuletuse. Ei, isiklik kogemus puudub, aga mul on ettekujutusvõime ka ja see meenutab mulle üht mu lemmiknovelli. No offense, anyone, see ei põhine tõsielulistel sündmustel ega inimestel mminu jaoks.

Fortified by David Vincent Smith

There's a stone wall around this heart.
A moat, a marsh, various misleading traps.
The finest model of modern man
I've become. If you wish to touch me

you'll need the skills to siege a castle,

use the backs of alligators as a bridge
to cross the moat. If you want my love
you'll need to navigate past towers. Do this
and perhaps

I'll let you know my name.

There's a drawbridge to this soul, shut and bolted.
I even check the locks twice a day.

My father gave me a shovel at twelve,
and I've been burying my emotions ever since.
So if you leap over the holes, fill them as fast
as they're made, maybe you and I
could hold hands.

(Tuesday Poemist jälle, seal on pikemalt)

...

Pole ammu kirjutanud, aga elan veel
Lihtsalt väga kiire on
Nädalavahetuseni!

Äärmisel juhul reede ööni
Jah. Varem lihtsalt ei jõua

Kaks, mitte kolm seekord

Poets

If poets die young
they bequeath two thirds of their life to the critics
to graze and grow fat in
visionary grass.

If poets die in old age
they live their own lives
they write their own poems
they are their own might-have-been.

Young dead poets are prized comets.
The critics queue with their empty wagons ready for hitching.

Old living poets
stay faithfully camouflaged in their own sky.
It may even be forgotten they have been shining for so long.
The reminder comes upon their falling
extinguished into the earth.
The sky is empty, the sun and moon have gone away,
there are not enough street bulbs, glow-worms, fireflies to give light

and for a time it seems there will be no more stars.

Janet Frame, New Zealand
.
.
.

The wasp that knocks on your windowpane
represented conscience for a younger man –
now it demonstrates partial knowledge,
the limits of will. It is also a wasp
being a wasp.

The wasp never expected to be born
either. When you open
the window it does not come
in, redoubling its efforts to crack
the mystery of what’s clear.

David Howard, ?

Just because I don't think I will bother to write any more today/
Sest ma ei usu, et ma viitsiks täna rohkem kirjutada.
Tuesday Poemi blogist (vt kõrvalt blogide alt)
tegin eilseks ettekannet, mida ette ei kandnud,
aga peale endale vajaliku kirjaniku lugesin niisama luuletusi ka.
Mis on alati tore, kuigi hingele eriti midagi ei leidnud

Nüüd edasi analüüs naisõiguslusest! Vive le mercredi!
(ei, see ei ole iroonia, kirjutada ongi tore, kui ainult ei peaks lisaks ka inglise keele jaoks umbluuteemast kõnet kirjutama)

Oh, the worries of being

Paar katket mu lemmik loodusloo-alasest teosest "Dodo laul" (David Quammen, eesti keeles)

Alfred Wallace'st on mul alati kahju olnud, mitte üheski meie õpikus isegi ei mainita tema olemasolu (nagu ka paljude teiste, obviously), kuigi ta, mitte nagu paljud teised, avaldas evolutsiooniteooria Darwiniga samaaegselt. Erinevalt Darwinist oli ta lihtsalt noor, vaesest perekonnast ja kogus aastaid Indoneesias ja Amasoonias taimede-loomade-putukate näidiseid muuseumidele ja kollektsionääridele, mitte ei saanud maamõisas päranduse peal elada. Ja ongi unustatud. Nii vähemalt "Dodo laul" asja kirjeldab.

"Kes tõi esimesena välja õpetuse, mida Darwin nimetas loodusliku valiku teooriaks? Kas Darwin pettis ja valetas, et kaitsta omandiõigust sellele teooriale? Kas ta manipuleeris Lyelli ja Hookerit ennast aitama? Kas ta võltsis mõningaid dokumente ja hävitas teisi, et takistada noort edasitrügijat hõivamast au, mida Darwin õigusega endale kuuluvaks pidas? Kas kõnealune trügija, Alfred Russell Wallace, lubas tunnustatud teadlastel ennast alatult kohelda, sest ta usaldas liiga palju nende ausameelsust ja ihaldas väga nende eestkostet? Mõned, siiski küll üsna vähesed, õpetlased arvavad, et see oli nii. "See on kõige keerulisem lugu teaduse ajaloos, ühel päeval saab sellest veel skandaal," väidab üks jonnakas loodusteadlane. Või kujutas loodusliku valiku teooria sõltumatu formuleerimine kahe eraldi töötava loodusteadlase poolt- üks oma Londoni-lähedases majas, teine Malai saarestikus- endast määratut kokkusattumust, mis andis meeliülendava ja maailma avardava lahenduse?"

Ja väike jupike hiidkilpkonnade kulinaarsetest võimalustest:

Üks rändur teatas Rodriguesilt: "Ka maismaakilpkonnad kuuluvad saare rikkuste hulka. Neid on seal tohutul hulgal: nende liha on väga õrn, rasv on igasuguste kastmete jaoks võist või õlist parem." Keegi teine tunnistaja, prantslane, kes mingi teise ekspeditsiooni käigus võib-olla liiga palju nädalaid Rodriguesil veetis, meenutas: "soup de tortue, torture en fricasée, tortues en doube, tortues en godiveau, oeufs de tortue, foie de tortue" ja nurises, et kõik, mida ta sõi, näis olevat ainult järjekordne kilpkonnahautis.

1630. aastal saart külastanud inglasele avaldas kilpkonnade suurus sügavat muljet, kuid nende kulinaarne ahvatlus oli palju väiksem. Ta nimetas neid "vastikuks toiduks". Hollandlastele tundus kilpkonnaliha ekspeditsioonitoiduna ilmselt talutav. Prantslased aga oskasid loomulikult valmistada hõrgutisi ka sellest, mida hollandlased talusid ja inglased jälestasid.

Maitsev?!

As pleased as a cat with two tails

Rosetti, Aurea catena 1868

Jälle on reede ja soe ja hubane ja enamat polegi vaja.
Loen Tiit Aleksejevi viimast raamatut ("Kindel linn"), alles 20 lehekülge,
aga mina olen juba konksu otsas ja ohkan.
Koon ja üldse, pea on täis mõtteid, käed täis tööd, just nii nagu mulle eksisteerida meeldibki.


Ma ei tea, kas maalid kedagi üldse huvitavad, aga viimati siiski...

Seekord kaks prerafaeliiti (19. saj) ja teemaväliselt üks Philipp Igumnovi töö (kaasaeg, kollaaž?). Mulle päris meeldib vahel inspireerivaid või mõnusa meeleoluga asju otsida ja neid kunstnikke kooliõpikutes ei ole. Kooli jaoks Remarque'i lugedes tuli kohati päris õõv tunne peale ja silme ette kerkisid Otto Dixi sõjaveteranide maalid (saksa ekspressionism) jms masendav, kuigi "Tagasitee" ise mulle meeldis. Muheduse ja masenduse vahel oli täpselt piisav tasakaal, nii et ma ei pannud raamatut lõpu poole käest, et ennast mitte koormata, vaid sain läbi lugeda ja jäin elamusega päris rahule ka. Eks ta ole.

Ma aeg-ajalt täiustan leidude põhjal teksti kõrval nimekirju ka :)

- Art Sponge pakub valikut kaasaegset kunsti, aga mitte sellist, mida igavas (nagu tavaliselt ette kujutatakse) galeriis kõõrdpilguga vaadata
- Book by its cover: erinevad raamatukaaned ja illustratsioonid
-Unphotographable
-Odd Molly teeb 10 000 seki eest imelisi mantleid jm inspireerivat käsitööd. Aga ei, ma ei ostaks nii kallist asja ka siis, kui ma miljonär oleksin.

Waterhouse, Mariamne leaving judgement seat

Meenutab "Juuditit" ja "Nabuccot" ja jumal teab mida.
Vähemalt Gershwin muusikatunnist ei kummita. Enam.
Isegi sai õhtu otsa "Summertime'i" laulda.

Philipp Igumnov- töö nime ei tea

Do we ever live where we live, we're always in other places,
lost, like sheep and I cannot understand
the leafless cloudy secret and the sun of any day

Janet Frame'i kogumikust "The blue lagoon" jutust "The day of the sheep"