Tegelikult on puud ja põõsad osa meist, on meie kehaosad, ainult et nad on meist kaugemal kui käed ja jalad, nii et võime hakata uskuma, nagu nad ei tunneks valu, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et meiega midagi juhtuks. Aga me ei saa ju puudeta elada. Mida vähem jääb järele puid, seda vähem elame meie.
p 52 Jaan Kaplinski "Jää..."
April 10, 2013
Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd
(isegi kui selgust ei kuule enam, tuleb
uskuda, et ta on alles, seal, kus ta oli varem. Isegi, kui ta ei tule enam su
juurde sõnaselgelt ja sulle ei meenu, mida sa teda otsides ja tundes ütlesid,
tuleb uskuda, et kui ta oli sinus enne, on ta sinus ka nüüd.)
Vaikus, ma rebin su tükkideks, ma haigutan
sinust suurema tüki kui kuu, kui mu luud, mu luukere jalutab minuga koos
trepist üles. Mu vaikus sammub üht sammu mu hingetõmmetega, mu vaikus matab mu
huuli mu mõtteid mu sõnu. Mu sõnad tantsivad reinlenderit mu sõnad kui tiivad
rapsivad vastu mu südameluid.
Sinu, su sõnad su hääletoon on mulle võõrad.
Ma tunnen neid läbi teiste, kas tead?
Minu vaikuse noodid on ärevad, praegu nad
pekslevad nagu tähed vastu taeva kummuvat võlvi nad plingivad nagu ööde silmad
nad rabelevad nagu metsikud kalad. Mu südame ümber on vesi täna, suur ja sügav
ja soolane ja mage ja selles on metsikuid kalu, kelletaolisi õngemehed ei näe.
Nad on kirevad siredad soomusjad läiklevad ja sillerdavad üksteise ümber ja
vahel ja otsivad oma pudemeid kõigest, mu südamest.
Kui ka midagi ei toimu nende sullerdused
täidavad kogu ilma mu ümber. Nii pole aega kui muud.
Ent Muumitroll ei suutnud unustada kõige kohutavamat - seda, et päike enam üldse ei tõusnud. See oli tõesti tõsi: hommikul läks ainult natuke valgemaks ning hall hämarik vajus jälle aegamööda pikaks talveööks, kuid päike ei näidanud end kunagi. Ta oli lihtsalt kadunud, võib-olla oli ta kuhugi maailmaruumi verenud. Algul ei tahtnud Muumitroll seda uskuda. Ta ootas kaua.
Iga päev läks ta merekaldale ja istus ootama, nina pööratud ida poole. Aga midagi ei juhtunud. Siis läks ta koju, sulges enda järel katuseluugi ja süütas ahjusimsil pika rea küünlaid. See, kes elas nõudekapi all, polnud ikka veel välja sööma tulnud, kuid elas ilmselt omaette mingit väga salajast ja tähenduslikku elu. Urr lonkis väljas jää peal ringi ja pani toime omaette uurimusi, mida keegi kunagi ei pidanud teada saama, ja supelmaja kapis oli rannamantlite taga miskit ohtlikku varjul. Mida saab niisuguse asja vastu ette võtta?
Sihukesed asjad on olemas, keegi ei tea, mispärast, ja sa ise nende sisse mitte kuidagi ei pääse.
Tove Jansson, "Trollitalv" kolmas peatükk
komplekteeruv laul, ainuke versioon, mis leidsin, so forgive the quality of the video "Girl" by Norman Blake and John Burnside
Tunnen ennast ka nagu see kapialune, kes elab omaette (ilmselt) väga salajast ja tähenduslikku elu
Head!
Kui tore juhus, et vana aastaga sai täis ka mu blogi 200 postitust.
Olen tööl (lõunapausil) ja inimesed käivad ülevalt alla alt üles ja pea kohal. Raske on mitte lugeda, kui sind ümbritsevad raamatud. Diivan on hea.
leidsin ühe hea kirja, mida tahtsin siia panna. Seal kirjade lehel on üldse palju toredat, panen kõrvale blogide listi ka juurde.
Ja veel mulle meeldib see tõsieluline manhwa (kuna see on korea oma, siis olen aru saanud, et see on korea termin, ehk panen täppi). M'tea, ehk kedagi huvitab :D Mulle kuidagi istus küünlaga talveõhtul lugemiseks.
Enam ma tööl pole, seal tegin mustandi,
aga kõik on hea. Igal juhul.
Lihtsalt üks maailma armastav punapäine plika, keda võib kohata fotoka, märkmiku, hunniku pliiatsite ja muu igapäevavarustusega mööda tänavaid kolamas.
