...

Ent Muumitroll ei suutnud unustada kõige kohutavamat - seda, et päike enam üldse ei tõusnud. See oli tõesti tõsi: hommikul läks ainult natuke valgemaks ning hall hämarik vajus jälle aegamööda pikaks talveööks, kuid päike ei näidanud end kunagi. Ta oli lihtsalt kadunud, võib-olla oli ta kuhugi maailmaruumi verenud. Algul ei tahtnud Muumitroll seda uskuda. Ta ootas kaua.

Iga päev läks ta merekaldale ja istus ootama, nina pööratud ida poole. Aga midagi ei juhtunud. Siis läks ta koju, sulges enda järel katuseluugi ja süütas ahjusimsil pika rea küünlaid. See, kes elas nõudekapi all, polnud ikka veel välja sööma tulnud, kuid elas ilmselt omaette mingit väga salajast ja tähenduslikku elu.
Urr lonkis väljas jää peal ringi ja pani toime omaette uurimusi, mida keegi kunagi ei pidanud teada  saama, ja supelmaja kapis oli rannamantlite taga miskit ohtlikku varjul. Mida saab niisuguse asja vastu ette võtta?

Sihukesed asjad on olemas, keegi ei tea, mispärast, ja sa ise nende sisse mitte kuidagi ei pääse.

Tove Jansson, "Trollitalv" kolmas peatükk

komplekteeruv laul, ainuke versioon, mis leidsin, so forgive the quality of the video
"Girl" by Norman Blake and John Burnside

Tunnen ennast ka nagu see kapialune, kes elab omaette (ilmselt) väga salajast ja tähenduslikku elu
Head!