Mida see kevadises on võtnud, kes õpetab salamandreid?

Another dada poem:

Kes ei ole idee, mida saadab
raske müsteeriumiga värvikam Loe.

Elanud, sest
vaatavad, arvavad konnast.
Täpselt aasta
ning enim koostöös koostööd, ajast, eest,
jätkub viljakat piir üle aega.

Loe on. Ajastu koore meile deklareerivad kuraatorid.
Toimetus peagi koos.





Nii lahe! Tahan ka kääbikuurgu...
See ei ole peagi saabuva filmi "Kääbik" võtteplats,
vaid päris tavalise hakkaja inimese ökokodu.
watch here

When you've got nothing to do, improvise, organize

Katsetasin Kultuuripealinna lehe arvelt dadaistliku luuletuse loomist:

Ootused pärast järgmise talla
küljes, mida see kevadises on võtnud
lootust, jaapani töö
nad sus järgmisetele kaotajaid,
kes üllatust tundma tagasi tuleb

Sounds cryptic enough, doesn't it?

Edward Hopper (1921), Ameerika kunstnik

Mati Undi "Doonori päevaraamat" oli meeldivalt üllatav. Ainuke häda, et tema teemasid vahetav ja iseennast kommenteeriv kõnepruuk kippus pärast siia-sinna sisse tikkuma. Pisut häiriv, kuna ma selle ära tundsin. Aga imepisike nimekiri Eesti proosaautoritest, kelle looming mulle meeldib, sai täiendust. Seni on seal ikka vähe elanikke,
kuigi Tammsaare oli mõnus rahulik lugemine ja Vilde keelekasutus mulle istus ja keda ma üldse veel lugenud olen? Traadini, mis järgmisena kohustulik on, pole veel jõudnud ja Ristikivi "Mõrsjalinik" on unustuse hõlma vajunud... Sakse "Lillemuinasjutud" ja Epp Annuse "Sina, Matilda" ja Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" ja Asta Põldmäe "Linnadealune muld" (Mida ma JUMALDAN) ja Mehis Heinsaare teosed ("Härra Pauli kroonikate uustrükk on hästi mõnusa pisikese ja täpilise formaadiga) ja no lastekirjandus on hea (vähemalt minu lapsepõlveaegne ja vanem, Arabella ja Sirli-Siim jt) ja "Ümera jõel" ja selliseid olen ka ikka lugenud... Mida veel? Luulet nagu murdu, aga proosat? No vahet pole.


"Doonori päevaraamat" oli sellise läbilõikuva ja kõikliku süžeega, millist ma veel lugenud pole (näitab vb mu lugemise piiratust, ma ei tea). Üks teema, üks lugu ja justkui läheb, aga siis järsku hoopis teisest suunast mõte, arutlus... lõpuks jõuab tagasi sama tegelaseni läbi lõputute kõrvalepõigete ja ringide. Süžeed kui sellist, mida keegi enne lugemiskontrolli küsida saaks ("Millest jutt käib siis?") ei ole võimalik eriti välja destilleerida, aga see pole ka vajalik. Olemas on küll, aga mitte see ei tee sõna huvitavaks, või mitte ainult see, vaid kõik need vahemärkused ja suvalised inimesed ja parajasti pähe tulnud mõtted kokku...

Millalgi tuleb "Sügisballi" lugeda, ka kohustulik, aga selle suhtes on mul eelarvamus.
Ma nimelt ei salli filmi silmaotsastki.

Hopper "The City"

Panin tähele, et mu rekord ühes kuus on 13 postitust, nagu seegi kuu.
Kui ma viitsin homme kirjutada (kaheldav), tuleb rekord, aga kuna homme on kooli sünnipäev ja saab kauem magada ja vähem koolis olla ja rohkem pidutseda, siis ei looda ma liiga palju.
Võrreldes eelmise aastaga on kasv üle 50 %.

Täna on kena olnud, nagu pühad oleksid neli päeva järjest.
Vive la France!
Long live the King!

Uurimismaterjal, so to speak

Hakkasin üks päev (peaaegu kirjutasin kokku, nakkus levib) mõtlema, et ena! miks mõnede asjade õppimine mulle justkui õppimisena ei tundugi. Ma ju olen nendest juba lapsena lugenud. Minu lemmikraamatute alla kuulusid nimelt "Bullerby laste" ja "Minu vaarisa ja mina" ja "Vanaema õunapuu otsas" ja "Anni Mannineni" ja "Vanake Hottabõtši" ja kogu "Maailma muinasjutte" sarja ja "Krimmi legendide" ja kõigi nende teiste kõrval teosed nagu "Lasteentsüklopeedia" ja sari "Aken maailma".
Kusjuures "Lasteentsüklopeedia" kaalub tubli 4 kilo ja on seise sentimeetrit paks, olles seega üks kõige raskemini kaasastassitavaid teoseid minu koduses raamatukogus.


Võrreldes sealt saadavat infot, mida ma lapsena käsna kombel imasin (jutt käib ajast enne kooli) teadmistega, mida praegu koolis teadma peab, saab selgeks, et suur osa koolis läbi võetavaid teemasid sai siis juba puudutatud, lapsed on ju ikka uudishimulikud ja naudivad ninatarklust.


Täna pidi olema bioloogias töö erinevate ajastute peale Maa ajaloos. Siinkohal katke sarjast "Aken maailma" kuuluvast teosest (63 lk, A4) "Dinosaurused ja nende maailm"-

"325 miljonit aastat tagasi- Maal oli siis vaid kolm hiiglaslikku mandrit, mitte kuus nagu praegu. 200 miljoni aasta eest- Kõik mandrid liikusid kokku ning moodutasid ühe "superkontinendi", Pangaea. Selle olemasolu tõendavad mitmete maismaaloomade fossiilid, mida on leitud kõikidelt tänastelt mandritelt. Neil aegadel said loomad lihtsalt ühelt mandrilt teisele jalutada."
"Kivisöeajastu- 300 miljoni aasta eest roomasid soistes hiigelsõnajalametsades ürgsed kahepaiksed. Triias- Esimesed dinosaurused ilmusid ajavahemikus 225-195 miljonit aastat tagasi. Roomajad olid selleks ajaks Maal elanud juba 100 miljonit aastat."

Täpselt nagu õpikust. Pangaea, laamade liikumine, ajastud järjest paari lausega läbi võetud...

Neis raamatutes on juttu nt. laamade liikumisest, maakera siseehitusest, planeetides, supernoovadest, vee ringkäigust, deltadest, karstumisest, vulkanismist, maavärinatest...isegi taastuvast energiast.

Ma jumaldasin neid, mäletan, kuidas anusin, et ema mulle Varrakust veel mõne osa tooks. Siiamaani, kui jutt käib Richteri skaalast, tuleb sealne pilt silme ette.

Ma ei teagi, mis selle point on. Aga ikka väga head tööd on nende raamatutega tehtud ja nii hea, et need ka eestis avaldati.
Praegu vist selliseid ei ole... Raamatukois ka läbi müüdud

...

Hei hopsti

Seems that I've been held in some dreaming state
A tourist in the waking world, never quite awake
...

Felt it in my fists, in my feet, in the hollows of my eyelids
Shaking through my skull, through my spine and down through my ribs

No more dreaming of the dead as if death itself was undone
No more calling like a crow for a boy, for a body in the garden
No more dreaming like a girl so in love, so in love
No more dreaming like a girl so in love with the wrong world

Täna pol viitsimist suurt midagi kirjutada
Veel vähemalt

Võib-olla hiljem
Seni paari öö tagust muusikat

I have the attention span of a cabbage

Or so it seems...

Peaksin praegu auru põhja keerama ja tööd tegema, tunniga oleks valmis.
Mida ma teen?
pakkuge aga, üks-kaks lauset ja siis ei suuda enam.
Viis minutit puhkust.
Üks-kaks lauset ja siis ei suuda enam.
Kümme minutit puhkust.
Viis-kümme lauset ja siis ei suuda enam.
Jne

Ma siis postitan iseendale näkkuirvituseks ja lohutuseks mõned tabatud tõlkeapsakad,
kapsakad,
tõlketõrud:

* Siberian tits = Siberi rinnad (tõeline keenius! Sarjas oli tõesti lause "Tule, ma näitan sulle Siberi rindu". Kas see ei kõla natuke imelikult? How stupid can one be. Need on tihased! T.I.H.A.S.E.D. Seal oli lindudest juttu, mitte jumal-teab-millest!)
* Hüplev palavik (vappepalavik oleks õige)
* Army policy= sõjaväepolitsei :D
* Tulen järgmise transpordiga (CSI)
* Impersonaalne (WTF, "ebaisikuline" on ka olemas ja 1 täht lühem. Personaalne on jah võõrsõna, aga eesliitega ka üle võtta. No liig on liig.)
* Juurdleja Flack (politsei ametinimetus see nüüd küll ei ole)
* Ükskord oli elevandiluu asemel a la jõehobuluu ka...

Suurema osa ajast ei viitsi kirja panna
Alles hiljuti oli mmingi eriti tobe viga kokku-lahku kirjutamisega- umbes kolm sõna järjestk okku ja mitte ükski neist ei olnud liitsõna moodigi.

Vanad raamatud on ka muidugi toredad, kui hamburgeri asemel kotletisaiad ja pitsa asemel lahtised pirukad on

See lohutab mind, et no nii ma küll ei tee,
kuigi seda, et laeva propeller on sõukruvi mõtlesin alles viiendal korral kui propeller kirjutama hakkasin. Nii kehvad on lood.

After some hours of consideration I will change my statement:

Cabbages have longer attention spans than I

Random long-haired dudes & walking around town, singing

Täna lõhnavad mu käed nagu kotletid,
õigemini eile õhtust saati, kui ma eelmainitud kotlette tegin.
Petersellist ja munast ja hakklihast ja sibulast ja kaneelist...
See lõhn ajab mu hulluks ja kõik need asjad, mida ma kirjutada tahaks samuti.
Ah, ja kaneelirulle! Miks ma pole enam kuid kaneelirulle teinud?

Kuidas ühendada terved mõtete ja märkmike riiulitäied üheksainsaks, et ei peaks kord üht kord teist lappama? Ega see vist on niigi hea, miski ei kulu pähe, midagi saab alati taasavastada.
Mitte ajapuudus ei ole vaid alustamise puudus.
Ega see mingi õige puudus olegi.
Sundust ei ole, ainult rahutus, rahutus, rahu. Kumb peale jääb, kumb alla?

Tasapisi hakkab must saama grafomaani vääriline kirjatsura:

Märkmikes laiutavad müstilised kirjaread nagu:

Sa limpsad üle näo, lubades endale küsimusi.
Mu sõrmede all tekivad viaduktide seintele koopamaalingud ja
bussiustel irvitavad mu enese peegeldused mulle näkku.
Nad mind ei salli.

või

Trepp jõkke, trepp merre, hüpe Schnelly tiiki, karplauhh!
Koer ja oks, kellegi varandus mere ääres- "Minu!"
Pardid kõiguvad üles-alla- on liiv veel soe?
Kajakas vetikapesas- kolm väikest auli

Need on otse elust, aga mida iga lause neist hõlmab,
ei hakka ma lahti seletama. Niisama kõlab küll krüptiliselt. Ma ei ole skisofreenne, ma usun :)
Tegelikult on suurem osa neist erinevate lugude idud, mis pähe kargasid.
Tahan neid kasta ja kasvatada.
Hoida ja luua ja armastada.
Kannan neid nagu Atlas maailma, aga nad on atlasskerged.
Minu nähtamatuks tegev mantel, mu ämblikuniitidest ja krokodillipisaratest köis.
Aga ma ei ole hunt. Kui, siis siis, kui ma näljane olen.
Olid ajad, kui mulle meeldis näljane olla, ma olin siis nii usin, nii püüdlik. Ma ütlesin ise iseendale- enne süüa ei saa, kui tuba koristatud. Ma tegin seda ise. Ja siis, kui valmis, olin nii rahul ja õnnelik ja söök oli hea, sest tühi kõht on kõige parem kokk ja vahel ainuke kokk, kes maitsvat süüa teeb.

Tulen üha tagasi arvuti man suvaliste pikajuukseliste tüüpide ja kulduim-tuunide tõttu. Mu kaks sireeni, kes rahu ei anna ja kolmas on lauanurgal- kuhi kirjandust, millest mul juba enne lugemist süda rõõmust valutab.

I guess, I am happy.
Just how it is sometimes.
If I lit a candle and left my computer, I'd most likely be happier, but I don't.
Täna rääkisime mütoloogias Aadamast ja Eevast ja hea ja kurja tundmise puust, kuidas hea ja kurja tundmise vili võib olla vastutuse võtmine või teadmine, et midagi ei tohiks teha, aga ikka tegemine, et tegudel on tagajärjed jne. Mina küsiks, kui ma tean, et ma peaks/ei tohiks midagi tegema, aga teen, siis kes on see osa minust, mis ütleb, et ära tee ja kes on see, kes teeb?

Darwin oleks võinud öelda, et ta ei lähe Piibiga vastuollu, Jumal lõi suure paugu ja vaatab seni pealt, mis edasi toimub. Või lõi ta maa ja vee ja värki ja siis selle esimese ürgpuljongist tekkinud elusa raku, mis edasi arenema kukkus. Tal on vist lõbus...

Muide, mõnede legendide järgi oli Aadamal ka enne Eevat naine, Lilith, kes oli loodud kas samuti põrmust või tuleleegist, nagu Avetikh Isahakjani raamat väidab, ja pärastpoole, kuna Lilith erinevates legendides erinevatel põhjustel Paradiisist välja läks/aeti vms (näiteks tõi ilmale karja pisikesi deemoneid. What fun), lõi Jumal Aadamale lohutuseks tema küljeluust truu ja alandlikuma naise Eeva. Ma ei tea, miks ma juba enne esimest klassi seda ebaeakohast lektüüri lugesin. Üks päev oli igav vist.

-I canged the universe!
-You did
-I'm God
-You're an atheist
-I don't excist!

Jonathan Safran Foeri (God, how I love his name) raamatust "Extremely loud & Incredibly close"

Oli karvaseid, kes ikkagi inimesteks ihkasid ja kes ajalikust ajast ette rutates kaljuseinale mehi ja mammuteid joonistasid, jäljendades oma tagasihoidlike töövahendite kiuste hilisemate kunstileksikonide värvitahvleid otse kopeeriva täpsusega."

Asta Põldmäe loost "Kuldkell"

Mida ma oleksin tahtnud öelda pärast "Prantsuse testamendi" lugemist

On kummaline, et alles suvel peale põgusat kohtumist Makine'i endaga haarasin pooljuhuslikult riiulist tuttavat nime silmates tema sealleiduva ainukese raamatu "Ühe elu muusika". Ma jumaldasin seda, pooleldi armudes raamatusse ja pooleldi päeva, mil ma seda lugesin. Selles polegi suurt midagi erilist- lugemise aeg ja koht ja muud asjaolud mõjutavad mind sama palju kui raamat ise. Suuremat osa raamatuid mäletan enne nende saamise, kätte võtmise, lugemise, soovituse vms järgi, kui tegelik sisu meelde tuleb. Seda lugesin ma karge vihmasabina ja helehalli päeva taustal, halli kassi pilgu all, järgmist, aasta pärast, keset suve kõige kuumemat aega, kui vihma polnud vist nädalaid tulnud ja õhk oli paks palavusest ja putukatest ja kohusetundlike jaoks suvetöödest.

Andrei Makine'i "Prantsuse testament" on tummine, otsast otsani täidetud sõnade voolava valinguga. Sedasorti tekst, mida ma mõned head aastad varem oleksin põlastanud, mis ei haara mitte nagu kärestikujõgi tohutu pinevuse ja lõpu-ootamisega, nagu noorele põnevuseotsijale meeldiks, vaid just oma aeglase kulgemisega. Selle kulgemise iluga. Meeldiva aeglusega voolavad laused ja sõnad, iga natukese aja tagant võimaldades, lausa soovitades, teos käest panna, lauaservale asetada, mõne meelele jäänud pildi üle mõtelda, paar hetke tõelises maailmas veeta- päikese käes praadida, süüa, telekale pilk heita, et siis tagasi stepiavarustesse suunduda. Loe veel paar rida, üks lõik, järgmise pausini ja siis otsast peale. Kui segaseks jäi, keera paar lehekülge tagasi ja loe uuesti, see pole raske.

Mitte põnevus või teadmisiha ei tõmba teadma saama, mis juhtuma hakkab, vaid tekst ise loob lummuse ja laseb end kanda võõrastesse pilguheidetesse, sellesse teisse maailma, samas lastes igal hetkel jälle välja astuda. Kandes järgmisesse sihtpunkti järgmisele käsiteldamatule kaldale järgmises ajas.
Suve tegelik ootust täis kaduvus ja igavesena tunduv sumin, sagin, askeldused, õhu täitev kirbe lõhn ja kärbsed sõrmenukkidel lisavad vürtsi. Veel üks juba minevikku asetatud päev veedetud korraga nii mitmes maailmas.

(Kummaline mõelda, et meil siin Maarjamaal pole sääraseid lugusid, kuigi sõda ja üksindust on loogu. Nii paljude jaoks on minevik lakkamatu võitlus, sõda, mis iseeneses jätkub.)

Juba aimub kergendus, lõpp, alati haarav, olgu ta oodatud või mitte. Lõpp! Lõpp! Koos raamatuga saab punkti üks hetk, kuitahes pikk. Päevi, nädalaid, aastaid. Esimesest kohtumisest lõpu punktini, et võib-olla kunagi jätkuda.

Tõlkija lemmiksõna on "lüümus"

olla purjus sõnul väljendamatutest avastustest
on ka minu jaoks maailma parim tunne

1 raamat, 1 film, 1 spinatipirukas

...
Loen parajasti veerandtunni kaupa Vargamäed ("Tõde ja õigust"), alaline segadus "Vihurimäega" on raamatu pealkirja pisut kohandanud... üldse, Vargamäega olen ma scrabble's ükskord kõigile tuule alla teinud. Ega igav ei olegi, tegelikult, lihtsalt kulgeb ühest heinateost teise ja vahepealsest pole nagu juttugi, on laps, tuleb teine, asi see ära ei ole. Juba tekib Piibeleht all ja see teine (pean guugeldama, kuigi "Pisuhända" oma 5 korda näinud), Vestman, peal tunne. Siuke korralik naabritega kiusuajamine, loodan, et väikeste variatsioonidega. Vähemalt pole veel muruniidukeid ja trimmereid, millega naabri und ära ajada, kuigi lehmadega saab ka igasugu asju korda saata.

Hommiku poole käisin "Melanhooliat" vaatamas, filmist endast ei räägi (kuigi ega ma nende kommenteerijate rõhuasetusega, mida ma lugenud olen, päris rahul ei ole. Aga sellest filmist polegi mõtet kirjutada. Vähemalt filmianalüütiliselt mitte. Minu arust, muidugi.), aga pärast minna vanasse heasse Tallina... väga kummaline tunne. Kinosaalist väljudes oli veel okei (Artises on mõnus vaikne ja rahulik, hea meelega töötaks seal näiteks.) Aga juba saali uksest tuimil pilgel ja surmvaikselt välja komberdavaid inimesi oli kummaline vaadata. Pole kunagi kinosaalis sellist vaikust kuulnud, tavaliselt ikka hakatakse riidesse panema, muljetama. Nüüd aga oli peaaegu haudvaikus, mõni sosin, siis mindi vaikselt eri suundadesse laiali nagu tõvekandjad. Nagu mingi ühine rusutus, mida kõik jagavad. Apollo ustest sisenedes oli mul tunne, et kohe hakkab kõlaritest Wagneri "Tristan ja Isolde" tulema, siis aga tuli ülejäänud keskus ja seal võttis jalad lihtsalt põlvist nõrgaks. Edasi nagu unes, kus sina oled tõesti maailma lõpu üle elanud/läbi elanud ja kõik teised on kusagil kaugel kaugel ja täiesti arusaamatud. Täna oli veel ju sügisjooks ka. Üks kummalisemaid elamusi....

pole blogiteema

Film ise oli kuratlikult hea tegelt. Kuratlikult.

Heia!

Mul on hoomamatu kirjutamissoov.
So here comes:

Islandi bänd Hjaltalin "Feels like sugar"

Live's oli lahedam, nad esinesid Islandi päeval GAG-i hoovis. Mulle tuli meelde, et kui ma nende plaati kodus mängisin, ütlesid sa, et see on muusikali-muusika. Aga ma võin sulle ikka plaadi ümber kirjutada. Tee nimekiri või midagi... :D

It feels like sugar, but tastes like rain
And it's just like living, but without the pain

Oh, aga tantsida sai selle ja teiste järgi hullumeelselt, kümnest kolmeni, kuni jalad enam ei kandnud. Mis sest, et paduüksi ja üks hästi hoogsalt tantsiv purjus tšikk mulle aeg-ajalt küünarnukiga peaaegu ribidesse lajatas.

Telekast tuli täitsa OK teadussaade täna...

Ajurünnak
(ETV2 kell 17.00) 1

(Rootsi, 2008) Kui tähelepanelikud me oleme? Inimese aju viibib pideva rünnaku all: muljeid on palju rohkem, kui me suudame teadlikult vastu võtta. Sellepärast teeme valiku, millele keskenduda, ja eirame kõike, mis antud hetkel näib ebaolulisena. Kui tähelepanematud me siis ikkagi oleme? Kas märkame, et ruumis, kus me hiljuti viibisime, on värv muutunud? Sellele küsimusele vastust otsides palub saatejuht Henrik Fexeus rühmal inimestel osaleda katses, mis katseisikute teada on suunatud kujutiste äratundmise uurimisele.

Päris lahe. Inimene viidi tuppa kaheks minutiks ja siis viidi samma tuppa ja kästi erinevusi leida. Tuba oli kokkupandav, nii et kõik muu peale seinte oli suht täpselt samamoodi, üks pilt oli ka vist erinev. Vaataja jättis kõik pildid meelde, aga seinavärvi muutumist ei pannud tähele. Hiljem viidi (teised) inimesed tuppa, kus olid lihtsalt kaks tooli ja postament ja lagedad seinad, enne hallid ja siis räigelt punakad ja nad ütlesid, et suurim muutus oli, et tooli ja postamendi kohad olid vahetunud. Huvitav, kui mu toaseinad öösel ära värvida, kas ma paneksin hommikul tähele?
Kuidagi seostub see minu jaoks kooliga ka- vahel peab nii palju detaile teadma, et üldine pilt jääb tähelepanuta. Kahjuks.

& Something macabre
Memokraadist, Daniel Vaarik (kelle esseid me ikka kirjanduses loeme)

"Kriitikud on juhtinud tähelepanu, et tõenäosus terroriaktis surma saada on maailmas keskmiselt väga väike, umbes sama väike kui endale kogemata pastakaga ninna lüüa ja palju väiksem kui basseini ära uppuda. Ometi on terroristlik agenda see, mida meediat jälgides võiks pidada teisele poole mineku peamiseks põhjuseks või vähemalt valdavaks ohuks meie heaolule.

Võitlus terrorismi vastu võtab ka reaalsuses märksa suuremaid ressursse kui võitlus palju suuremate, kuid vaiksemalt levivate surmapõhjustega ning inimesed on valmis loobuma oma vabadustest, kaasa arvatud vabadusest mitte tunda turvatöötaja kätt vales kohas – kõik selle nimel, et moes olevat ohtu vältida. Nii suur on selle suhtumise jõud, et maailma võimsaim riik on terrorismi ja sellega võitluse agenda tõttu täna muutunud tundmatuseni ja samal ajal vajumas kreeni kõigi teiste lahendamata põhjuste ripneva korba all.

Snippets, possibly boring

"Books are published at such a rapid rate that they make us exponentially more ignorant. If a person read a book a day, he would be neglecting to read four thousand others, published the same day." (p. 22)

"Our simple physical limitations make it impossible to read 99.9 percent of books that are written." (p 30)"

"Confronted with the choice between having time and having things, we've chosen to have things. Today it is a luxury to read what Socrates said, not because the books are expensive, but because our time is scarce. Today intelligent conversation and contemplative leisure cost infinitely more than the accumulation of cultural treasures. We now have more books than we can possibly read. The knowledge accumulated in our print culture infinitely surpasses the learning of Socrates. In a survey of reading habits today, Socrates would score low. His scant scolarship and his lack of academic titles, foreign languages, resumé, and published work would prevent him from competing for important posts in the cultural bureaucracy, which would confirm his criticism of the written world: The simulation and credentials of learning have come to carry more weight than learning itself."

Gabriel Zaid "So many books"
(pages 37-38)
(Sokrates ilmselt ei lugenud palju, kui üldse. Ta käis mööda Ateenat ringi ja küsis inimestelt küsimusi, kui ma ajaloo-kirjanduse tunde mäletan :D. Tema sõnad pani hiljem kirja Platon või keegi teine.)

"The cultured are capable of owning thousands of unread books without losing their composure or their desire for more"

Nautike muusikat ka, mu uus lemmikbänd praegu.
Siin on lahedaid indibände veel

Ja lõpetuseks, sest nii see on, nagu mu vanaemale meeldib öelda:

"What does it matter how cultivated or up-to-date we are, or how many thousands of books we have read? What matters is how we feel, how we see, /---/, whether reading makes us, physically, more alive." (p 24)

Silmapilk, silmi pilgutamata

Veel kaks kildu luuletõlketelgist, mida Carolina Pihelgas ja Hasso Krull Uue Maailma festivalil 3. sept pidasid

Blink

I will overcome you, sky
Face to face eye to eye
I will outstare you

Are you looking at me?
I said are you looking at me?

Your eye, too huge, is busy
with shifting clouds, jet trails,
light and shifting birds at night

I am still looking at you. You
are still looking at everything

Except for me
Except for me
.
.
.
Silmapilgutus

Ma saan sinust jagu, taevas
Näost näkku, silmast silma
Ma vaatan sust kauem

Kas sa vaatad mind?
Ma küsisin, kas sa vaatad mind?

Su silm, hiiglaslik, on ametis
muutlike pilvede, lennukiradade
ja öösiti kergelt tõusvate lindudega

Ma ikka veel vaatan sind. Sa
vaatad ikka veel kõike

Peale minu
Peale minu

Kurradima imeline

Eile-täna on hästi tore olnud,

esimene koolipäev (jube sõnapaar) oli tegelikult hästi tore ja julgustandev,
tänu meie suurepärastele õpetajatele ja mõnusalt humanitaarsele tunniplaanile (põhiliselt ajalugu, kirjandus ja keeled, imearmas). Sellele järgnev öö väga huvitav, kuna ma polegi varem kuuest õhtul kaheni hommikul maganud ja siis kuuest hommikul jälle magama läinud. Täna aga jõudsin kella üheks Uue Maailma Festivalile luuletõlketelki ja sai seal vahelduva eduga ikka edasi-tagasi käidud (tore luuletuste valik oli ja Imelise Aia kohvikus on imeline kohvikeeks). Hambad plagisesid, aga ette lugeda oli ka tegelikult tore, mikrofoni, aga ma ei taha pikalt kirjutada. Kõike ei saa kirjutada ja kõike ei taha. Aga oli tore ja kurradiselt mõtlemavõttev ka. Oleks klišee küsida, miks elu on ebaaus, aga kes seda ei küsiks, eks. Tempus fugit

Minu prantuse keelest tõlgitud luuletus:

Art poétique (J. Roubaud)

Ma olen unustanud, millest luuletus rääkis.
Ma teadsin, millest luuletus rääkis,
aga olen unustanud.
Luuletus rääkis sellest, aga selle,
millest luuletus rääkis, olen ma unustanud.
Luuletus rääkis sellest, kas luuletus
rääkis sellest? Kui luuletus sellest rääkis,
olen selle unustanud.
Võib-olla, teadmata, millest luuletus rääkis,
luuletust lugedes, (kui ma luuletust
lugesin), olin juba unustanud.
Nüüd, luuletust lugedes, ei tea ma,
kas loen seda luuletust,
sest olen unustanud,
millest luuletus rääkis.
Seepärast ei ole see, millest luuletus räägib
enam see, millest luuletus tegelikult rääkis.
Ja ma olen unustanud

...

Inimesed muutuvad nii kiiresti ja mina jään sellekssamaks,
nii mulle tundub
ja ma ei nuta (mitte, et ma kurbust ei tunneks, vaid et ma ei oska nutta, nagu ma ei oska karjuda või ropendada)
ja ma naeran (sest ma ei viitsi sõnades rääkida ja naerda on hea ja ma usun, et hea suhtumine iseendasse teeb elu paremaks)
ja kuigi ma igatsen asju (mitte esemeid)
ei tohiks ma öelda, et elul on midagi viga,
sest sellel pole midagi viga peale selle, et midagi on puudu,
aga mulle on nii palju räägitud alalhoiuinstinktist,
et mu käsi ei tõuse riske võtma.
Ma ei tea, kas need on endid väärt.
Ainuke asi, mis mind nutma võtab on see, kui mul on plaanid tehtud ja tuleb välja, et need lähevad vett vedama,
siis on mul tunne, et mind on külma vette visatud.
See on osa sellest, miks ma armastan üksi olla,
kui olen õnnetu, olen ise vastutav, kui õnnelik, samuti
ja kui miski ei aita, siis raamatu ja märkmikuga kusagile istumine loob alati neutraalse pinna.
Sõnad sõnad sõnad, kuidas kirjutada tegevuseta romaani?
Tegelikult ei tea ma sellest tavalise inimese elust,
mida normaalseks peetakse suurt midagi,

tunnen end kuradima kasutult, kui ma ei oska midagi lohutavat või hea-nõuandvat või niisama armast öelda. Andke see mulle andeks, eks.

Nagu ka see pisike maailmahaletsusnurgake.

Ämblikud ja mehed

Alustan kõige värskemast...

Lõpetasin just Neil Gaimani "Anansi boys" lugemise, nii sügise alguse puhul. Osaliselt kuna see kattub müütide-ümberjutustuste-edasiarenduste teemaga (Anansi on Aafrika ämblik-jumal (ei, mitte ämblikmees, või noh, ta on ämblik ja mees küll, aga...)), osalt kuna ma ei suutnud võõrkeelse kirjanduse osakonnas midagi muud valida. Mulle ei meeldi seal.


Esimene asi, mis raamatu juures silma torkas, on peategelase peaaegu uskumatu käpardlikkus, nagu see ilmselt ongi mõeldud olema. Mulle isiklikult käib pisut närvidele, isegi kui algusest peale on selge, et käpardlus on arengu alguspunkt. Umbes selle mõttega, et mida allaheitlikum ja piinlikum alguses, seda suurema hüppe saab lõpuks teha. Aga erinevalt tavalisest piinlikkusttekitavast peategelasest, on Fat Charlie täitsa loetav ja mingil hetkel hakkas raamat päris kaasa haarama, kuigi rohkem ebaloomuliku teemaarenduse pärast.

Fat Charlie on jumal Anansi (umbes kelmuste ja ninapidivedamise jumal) poeg ja kõigi jumalate vastand- kardab kohutavalt esinemist, tähelepanu, ei oma ühtegi võimet. Ei usu jumalaid. Teeb maailma igavaimat tööd. Kui ta isa sureb, tuleb aga välja, et tal on vend Spider, kes on omakorda tema vastand- esineb igal võimalusel, laiab ringi, kasutab igal võimalusel väikseid jumalikke nippe. Näiteks õpetab Hollywoodis peolistele vee peal käimist. Ning paneb universumi uskuma, et ta on Fat Charlie ning sehkendab tolle kihlatuga. Mispeale Charlie võtab end kokku ja palub üleloomulikult maailmalt abi tülikast vennast lahti saamiseks ja kogu selle põhjustatud jama jooksul jõuab oma esialgsed äpu-omadused hüljata. See, kui sada roosat flamingot korraga ründavad, pole mingi naljaasi.

Tegelikult ei ole sugugi halb raamat. Hea meelelahutus.