...

Inimesed muutuvad nii kiiresti ja mina jään sellekssamaks,
nii mulle tundub
ja ma ei nuta (mitte, et ma kurbust ei tunneks, vaid et ma ei oska nutta, nagu ma ei oska karjuda või ropendada)
ja ma naeran (sest ma ei viitsi sõnades rääkida ja naerda on hea ja ma usun, et hea suhtumine iseendasse teeb elu paremaks)
ja kuigi ma igatsen asju (mitte esemeid)
ei tohiks ma öelda, et elul on midagi viga,
sest sellel pole midagi viga peale selle, et midagi on puudu,
aga mulle on nii palju räägitud alalhoiuinstinktist,
et mu käsi ei tõuse riske võtma.
Ma ei tea, kas need on endid väärt.
Ainuke asi, mis mind nutma võtab on see, kui mul on plaanid tehtud ja tuleb välja, et need lähevad vett vedama,
siis on mul tunne, et mind on külma vette visatud.
See on osa sellest, miks ma armastan üksi olla,
kui olen õnnetu, olen ise vastutav, kui õnnelik, samuti
ja kui miski ei aita, siis raamatu ja märkmikuga kusagile istumine loob alati neutraalse pinna.
Sõnad sõnad sõnad, kuidas kirjutada tegevuseta romaani?
Tegelikult ei tea ma sellest tavalise inimese elust,
mida normaalseks peetakse suurt midagi,

tunnen end kuradima kasutult, kui ma ei oska midagi lohutavat või hea-nõuandvat või niisama armast öelda. Andke see mulle andeks, eks.

Nagu ka see pisike maailmahaletsusnurgake.