Mida ma oleksin tahtnud öelda pärast "Prantsuse testamendi" lugemist

On kummaline, et alles suvel peale põgusat kohtumist Makine'i endaga haarasin pooljuhuslikult riiulist tuttavat nime silmates tema sealleiduva ainukese raamatu "Ühe elu muusika". Ma jumaldasin seda, pooleldi armudes raamatusse ja pooleldi päeva, mil ma seda lugesin. Selles polegi suurt midagi erilist- lugemise aeg ja koht ja muud asjaolud mõjutavad mind sama palju kui raamat ise. Suuremat osa raamatuid mäletan enne nende saamise, kätte võtmise, lugemise, soovituse vms järgi, kui tegelik sisu meelde tuleb. Seda lugesin ma karge vihmasabina ja helehalli päeva taustal, halli kassi pilgu all, järgmist, aasta pärast, keset suve kõige kuumemat aega, kui vihma polnud vist nädalaid tulnud ja õhk oli paks palavusest ja putukatest ja kohusetundlike jaoks suvetöödest.

Andrei Makine'i "Prantsuse testament" on tummine, otsast otsani täidetud sõnade voolava valinguga. Sedasorti tekst, mida ma mõned head aastad varem oleksin põlastanud, mis ei haara mitte nagu kärestikujõgi tohutu pinevuse ja lõpu-ootamisega, nagu noorele põnevuseotsijale meeldiks, vaid just oma aeglase kulgemisega. Selle kulgemise iluga. Meeldiva aeglusega voolavad laused ja sõnad, iga natukese aja tagant võimaldades, lausa soovitades, teos käest panna, lauaservale asetada, mõne meelele jäänud pildi üle mõtelda, paar hetke tõelises maailmas veeta- päikese käes praadida, süüa, telekale pilk heita, et siis tagasi stepiavarustesse suunduda. Loe veel paar rida, üks lõik, järgmise pausini ja siis otsast peale. Kui segaseks jäi, keera paar lehekülge tagasi ja loe uuesti, see pole raske.

Mitte põnevus või teadmisiha ei tõmba teadma saama, mis juhtuma hakkab, vaid tekst ise loob lummuse ja laseb end kanda võõrastesse pilguheidetesse, sellesse teisse maailma, samas lastes igal hetkel jälle välja astuda. Kandes järgmisesse sihtpunkti järgmisele käsiteldamatule kaldale järgmises ajas.
Suve tegelik ootust täis kaduvus ja igavesena tunduv sumin, sagin, askeldused, õhu täitev kirbe lõhn ja kärbsed sõrmenukkidel lisavad vürtsi. Veel üks juba minevikku asetatud päev veedetud korraga nii mitmes maailmas.

(Kummaline mõelda, et meil siin Maarjamaal pole sääraseid lugusid, kuigi sõda ja üksindust on loogu. Nii paljude jaoks on minevik lakkamatu võitlus, sõda, mis iseeneses jätkub.)

Juba aimub kergendus, lõpp, alati haarav, olgu ta oodatud või mitte. Lõpp! Lõpp! Koos raamatuga saab punkti üks hetk, kuitahes pikk. Päevi, nädalaid, aastaid. Esimesest kohtumisest lõpu punktini, et võib-olla kunagi jätkuda.

Tõlkija lemmiksõna on "lüümus"

olla purjus sõnul väljendamatutest avastustest
on ka minu jaoks maailma parim tunne