Kurradima imeline

Eile-täna on hästi tore olnud,

esimene koolipäev (jube sõnapaar) oli tegelikult hästi tore ja julgustandev,
tänu meie suurepärastele õpetajatele ja mõnusalt humanitaarsele tunniplaanile (põhiliselt ajalugu, kirjandus ja keeled, imearmas). Sellele järgnev öö väga huvitav, kuna ma polegi varem kuuest õhtul kaheni hommikul maganud ja siis kuuest hommikul jälle magama läinud. Täna aga jõudsin kella üheks Uue Maailma Festivalile luuletõlketelki ja sai seal vahelduva eduga ikka edasi-tagasi käidud (tore luuletuste valik oli ja Imelise Aia kohvikus on imeline kohvikeeks). Hambad plagisesid, aga ette lugeda oli ka tegelikult tore, mikrofoni, aga ma ei taha pikalt kirjutada. Kõike ei saa kirjutada ja kõike ei taha. Aga oli tore ja kurradiselt mõtlemavõttev ka. Oleks klišee küsida, miks elu on ebaaus, aga kes seda ei küsiks, eks. Tempus fugit

Minu prantuse keelest tõlgitud luuletus:

Art poétique (J. Roubaud)

Ma olen unustanud, millest luuletus rääkis.
Ma teadsin, millest luuletus rääkis,
aga olen unustanud.
Luuletus rääkis sellest, aga selle,
millest luuletus rääkis, olen ma unustanud.
Luuletus rääkis sellest, kas luuletus
rääkis sellest? Kui luuletus sellest rääkis,
olen selle unustanud.
Võib-olla, teadmata, millest luuletus rääkis,
luuletust lugedes, (kui ma luuletust
lugesin), olin juba unustanud.
Nüüd, luuletust lugedes, ei tea ma,
kas loen seda luuletust,
sest olen unustanud,
millest luuletus rääkis.
Seepärast ei ole see, millest luuletus räägib
enam see, millest luuletus tegelikult rääkis.
Ja ma olen unustanud