Calm like on sunday

Heia!

Mul on hoomamatu kirjutamissoov.
So here comes:

Islandi bänd Hjaltalin "Feels like sugar"

Live's oli lahedam, nad esinesid Islandi päeval GAG-i hoovis. Mulle tuli meelde, et kui ma nende plaati kodus mängisin, ütlesid sa, et see on muusikali-muusika. Aga ma võin sulle ikka plaadi ümber kirjutada. Tee nimekiri või midagi... :D

It feels like sugar, but tastes like rain
And it's just like living, but without the pain

Oh, aga tantsida sai selle ja teiste järgi hullumeelselt, kümnest kolmeni, kuni jalad enam ei kandnud. Mis sest, et paduüksi ja üks hästi hoogsalt tantsiv purjus tšikk mulle aeg-ajalt küünarnukiga peaaegu ribidesse lajatas.

Telekast tuli täitsa OK teadussaade täna...

Ajurünnak
(ETV2 kell 17.00) 1

(Rootsi, 2008) Kui tähelepanelikud me oleme? Inimese aju viibib pideva rünnaku all: muljeid on palju rohkem, kui me suudame teadlikult vastu võtta. Sellepärast teeme valiku, millele keskenduda, ja eirame kõike, mis antud hetkel näib ebaolulisena. Kui tähelepanematud me siis ikkagi oleme? Kas märkame, et ruumis, kus me hiljuti viibisime, on värv muutunud? Sellele küsimusele vastust otsides palub saatejuht Henrik Fexeus rühmal inimestel osaleda katses, mis katseisikute teada on suunatud kujutiste äratundmise uurimisele.

Päris lahe. Inimene viidi tuppa kaheks minutiks ja siis viidi samma tuppa ja kästi erinevusi leida. Tuba oli kokkupandav, nii et kõik muu peale seinte oli suht täpselt samamoodi, üks pilt oli ka vist erinev. Vaataja jättis kõik pildid meelde, aga seinavärvi muutumist ei pannud tähele. Hiljem viidi (teised) inimesed tuppa, kus olid lihtsalt kaks tooli ja postament ja lagedad seinad, enne hallid ja siis räigelt punakad ja nad ütlesid, et suurim muutus oli, et tooli ja postamendi kohad olid vahetunud. Huvitav, kui mu toaseinad öösel ära värvida, kas ma paneksin hommikul tähele?
Kuidagi seostub see minu jaoks kooliga ka- vahel peab nii palju detaile teadma, et üldine pilt jääb tähelepanuta. Kahjuks.

& Something macabre
Memokraadist, Daniel Vaarik (kelle esseid me ikka kirjanduses loeme)

"Kriitikud on juhtinud tähelepanu, et tõenäosus terroriaktis surma saada on maailmas keskmiselt väga väike, umbes sama väike kui endale kogemata pastakaga ninna lüüa ja palju väiksem kui basseini ära uppuda. Ometi on terroristlik agenda see, mida meediat jälgides võiks pidada teisele poole mineku peamiseks põhjuseks või vähemalt valdavaks ohuks meie heaolule.

Võitlus terrorismi vastu võtab ka reaalsuses märksa suuremaid ressursse kui võitlus palju suuremate, kuid vaiksemalt levivate surmapõhjustega ning inimesed on valmis loobuma oma vabadustest, kaasa arvatud vabadusest mitte tunda turvatöötaja kätt vales kohas – kõik selle nimel, et moes olevat ohtu vältida. Nii suur on selle suhtumise jõud, et maailma võimsaim riik on terrorismi ja sellega võitluse agenda tõttu täna muutunud tundmatuseni ja samal ajal vajumas kreeni kõigi teiste lahendamata põhjuste ripneva korba all.