Miks piltidel kõik hundid vaatavad ühele poole?

Ja
akendel peegelduvad tähed, mida ei paista kusagil mujal
ja hammaste taga on ingveri ja omletimaik
ja...

.
.
.
... see sai kirjutatud vist küll nädalaid tagasi. Nüüd söön (soon, "soo" tegusõnaorm?) singi-juustu kukli kõrvale tuliseid paljaid makarone (ise olen riides, i swear) ja mõtlen, et olen teid unarusse jätnud.

Aga aprés PÖFF la vie taastärkab nagu kevadel rohi või võib-olla sumbub. Sõltub, mida vaadata.
Ja
ma soovitaksin teile filme, kui oskaksin,
aga mida oskan?

Doomsday book (Lõuna-Korea) mulle siiski väga meeldis. See oli elevdav ja ärgastav. Ja võib-olla söandan isegi soovitada mõnele.
Aga tõelist hingevõtvat-tapvat-matvat-taeva lennutavat filmielamust pole sel aastal veel saanud. Ootan. Oodakem.

Ginger ja Rosa, Sädemelapsed ja Marie Kroyer on head. Ja Marie Kroyer neist ilus (imeilusa aga elava iluga peategelasega) ajalooline draama. Aga järgmine seanss on välja müüdud, ma tean. Teised olid täna viimast korda. Noortekad. Aga väga väga head. Hmm. Rohkem ma hetkel ei ütle.
Homme ehk?
Või kunagi
kaugemas tulevikus.

I dare not promise anything
sest aega on vähe ja arvuti on kaugel ja maa ei ole veel külmunud.
Midagi. Algo. Nada. Casi nunca.