Kelle sa järgmiseks tapma pead?
Vaikuse
(isegi kui selgust ei kuule enam, tuleb
uskuda, et ta on alles, seal, kus ta oli varem. Isegi, kui ta ei tule enam su
juurde sõnaselgelt ja sulle ei meenu, mida sa teda otsides ja tundes ütlesid,
tuleb uskuda, et kui ta oli sinus enne, on ta sinus ka nüüd.)
Vaikus, ma rebin su tükkideks, ma haigutan
sinust suurema tüki kui kuu, kui mu luud, mu luukere jalutab minuga koos
trepist üles. Mu vaikus sammub üht sammu mu hingetõmmetega, mu vaikus matab mu
huuli mu mõtteid mu sõnu. Mu sõnad tantsivad reinlenderit mu sõnad kui tiivad
rapsivad vastu mu südameluid.
Sinu, su sõnad su hääletoon on mulle võõrad.
Ma tunnen neid läbi teiste, kas tead?
Minu vaikuse noodid on ärevad, praegu nad
pekslevad nagu tähed vastu taeva kummuvat võlvi nad plingivad nagu ööde silmad
nad rabelevad nagu metsikud kalad. Mu südame ümber on vesi täna, suur ja sügav
ja soolane ja mage ja selles on metsikuid kalu, kelletaolisi õngemehed ei näe.
Nad on kirevad siredad soomusjad läiklevad ja sillerdavad üksteise ümber ja
vahel ja otsivad oma pudemeid kõigest, mu südamest.
Kui ka midagi ei toimu nende sullerdused
täidavad kogu ilma mu ümber. Nii pole aega kui muud.
Päike paistab veel ent ma ei vaata talle silma.
No comments:
Post a Comment