öö-öö-öö

On hämar. On öö. Selline kesk ööd öö, mil ainult hullud ja unetud on liikvel ja lugedes hämaras hiilivad, tõttavad, kappavad poolnähtavad neljajalgsed täpselt su silmade nägemispiiri alt väljas ühest varjust teise. Iga kõrvalpilk või perifeerse nägmise ootamatu laienemine tundub paljastavat midagi kohevat ja elavat ja kaheldamatult liikuvat. Tolmurullidest kiiremini veerleb midagi tugitooli ja diivani vahelt säuhti läbi. Tooli all tundub keegi justkui kükitavat. Nad ei ole midagi halba, lihtsalt igapäevased ööolendid, kes ei jaksa enam su järele oodata. Neil on asjad ajada ja kuigi nad igal öösel nii hoolsalt ja ustavalt – enamasti vähemalt – ootavad, kuni sa oled magama läinud, vähemalt voodisse, ei jaksa nad enam oodata, lihtsalt sellepärast, et nende päevanaaber ei suvatse nagu kord ja kohus öösel neile aega anda. Pealegi, öösiti mängivadki silmad trikke, neil pole midagi karta. Kui pilk tababki hetkeks halli karvakasuka või mõne veikleva silma läigatuse, pole sellest neile veel midagi lahti. Uni kustutab kõik jäljed. Hommikul ei ole põrandal enam sooju kohti seal, kus nad käinud on, ja lagede sosinad on vaikinud. Karvu neist maha ei jää, võib-olla vaid hambulise naeratuse visand hapral hommikuõhul, või mõni hiline kooserdis voodi tagumise vasema nurga all. Näe! Näe! Seal ta jälle ongi, seal, riiuli eest jooksis just mööda! Kas sa ei näinud? Ja tõesti tõesti on tarvis magama minna.